Vanasõna ütleb, et ära sülita vanasse kaevu enne kui uus pole valmis.

Kindlasti on see paljudes olukordades arukas, aga vaadake enda ümber (või enda sisse) ja näete palju vastupidist – me oleme sageli mugavustsoonis ja naljalt sealt enne liikuma ei hakka kui viimane häda käes.

Seni kuni see aga käes ei ole ja vana kaev toimib, otsime ettekäändeid, miks uusi asju mitte teha. See on inimlik.

Sellistes olukordades on meil kalduvus siduda elluviimine ära mingite muude sündmustega.

Mõnikord on see arukas, aga kaugeltki mitte alati. Sageli on see lihtsalt võimalus asju edasi lükata – tegelik põhjus pole sel juhul see teine sündmus, vaid hirm või ebakindlus.

Grupis õnnestub selle taktikaga mõnigi kord hävitada mõne uue idee elluviimine. Suures grupis on seda taktikat imelihtne kasutada – tehakse ettepanek oodata, kuni mõni teine projekt valmib, keegi tagasi tuleb, vajalikku infot kogutakse vmt. Kuna igas firmas on alati mingeid kiireloomulisi teemasid, siis võib see ettepanek üsna mõistlikult kõlada isegi juhul kui seos esitatud ideega napp või olematu. Aga kuulajad ei pruugi seda märgata, sest tõstatud teema on aktuaalne.

Loo point?

Mõnikord tuleb vana kaev ikka kiirelt ja põhjalikult täis sülitada, siis on lootust, et asjad hakkavad tegelikult ka liikuma!

P.S. Sellest ja teistest ideedele vastutöötamise taktikatest räägime suvisel koolitusel “Rege rauta suvel”.