Viitasime eelmine nädal juhtimisportaalis kahele uuringule, mis näitavad selgelt, et pidev ringi sahmimine ja efektiivsuse taga ajamine oma tegevustes ei pruugi kaugeltki arukas olla.
California ülikooli teadlased on rottide käitumist uurides avastanud, et kui rott peale uue kogemuse saamist ei anna ajule puhkust, siis ei teki nö pikaajalist teadmist – rott unustab õpitu sellisel juhul kiirelt. Teadlased usuvad, et inimaju töötab täpselt samamoodi.
Marc Berman, Michigani ülikooli neuroteadlane, ütleb et täites oma päevas kõik pausid millegi esmapilgul kasulikuga, me tegelikult mitte ei kasuta aega tõhusalt, vaid teeme endale karuteene. Ta toob näiteks trenni ajal kõrvaklappidega muusika kuulamise – inimesed arvavad, et see aitab neil lõõgastuda, uuringud aga näitava, et see hoopis väsitab neid ja vähendab kogemuste omandamist ja uute seoste loomist. Samal moel mõjub ka nutitelefonist pidev e-kirjade või Facebooki lugemine või mängude mängimine.
Nii et kui tahad, et ajuaparaat tõhus oleks ja Sind jätkuvalt heade ideedega varustaks, siis unusta viimse võimaliku tõhususe tagaajamine oma päevaplaanides.
SEP
Multi-tasking hakkab asenduma single-taskinguga. Tõepoolest, inimese aju salvestab meie tegevuse, õpitu. Kui teeme mitut asja, siis signaalid lähevad veidi sassi. Teisalt, tekitame endas sisemist stressi “mul on kogu aeg kiire, pole aega selle ja teise jaoks” ja see vihjab teistele “ära sega mind, mul on kiire”. Nii on väga kerge lühikese ajaga inimesi enda juurest peletada, sest inimesed “õpivad” ka selle ära, et sind ei saa kunagi kätte.
Keskendumisvõime on tänapäevases infomaailmas üks olulisemaid oskusi.
.
“Sahmimine pole arukas ja tõhus saad olla üksnes siis kui tegevuste vahel puhkad”. Head mõtted. Päeva lõpuks on igaühel erinevad viisid tõhus olemiseks – mõni viidab 80% ajast sihiliku puhkamisega ja 20% ajaga teeb ära 2x rohkem kui teised. Samas peab käitumine ja organisatsioonikultuur olema omavahel kooskõlas.
Täitsa õige – ongi igaühel erinevad viisid tõhus olemiseks. 80% puhkamist ja 20% tõhusat tegutsemist on ju lahe – vaevalt, et kellelgi midagi sellise isikliku ajakava vastu on kui selle ajaga õnnestub piisavalt palju ära teha.
Aga organisatsioonikultuuri kohta – minu sügav veendumus on, et organisatsioon, mis pigistab inimestest enda arvates viimast välja, sundides neid liiga intensiivselt töötama, kaotavad tegelikult rohkem kui nad ise aru saavad.
Ametikohtade lõikes on see muidugi tiba erinev – ma pean silmas ametikohti, kus suurem osa väärtusest luuakse mõttetööga.