Lugesin, et Eestis pidavat olema uute ideede jahtimise haigus. Näited selles olevat teiste hulgas näiteks Ajujaht ja Rahvakogu. Poliitikutest ja ettevõtjatest, kui reklaamibüroode püsiklientidest, rääkimata. Möönan, et see võib kohati nii olla. Või nii tunduda. Aga minu meelest on see kõverpeegel.
Uute ideede jahtimise haiguseks läheb asi siis, kui me usume, et veel natuke kannatust ja leiangi miljon-dollari-idee või siis avastan hoopis imenipi, millega on võimalik leida idee, mis ilma tööd tegemata ja vaeva nägemata lahendab suvalise probleemi.
Sellisel juhul on tõepoolest ilmselt tegemist meditsiinilise probleemiga.
Aga vaatame asja teisest küljest – kas tunned otsustajat, kes ütleb, et tal pole kordagi tulnud ette olukorda, mille lahendust ta kohe alguses ei teadnud? Mina igatahes ei ole.
Ei tasu vaadata ideede otsimist kui naiivsest lootust leida miljon-dollari-ideid, vaid lahenduste otsimisest igapäevastele küsimustele, näiteks “kuidas turgutada teist kuud langevat müüki?”, “kuidas eristuda konkurentidest?”, “kuidas inimesi paremini motiveerida?”, “kuidas kasvatada äri?” jne. Teiste sõnadega – ideede otsimine sellises kontekstis ei ole midagi muud kui uute lahenduste otsimine tavalistele küsimustele, millega enamus organisatsioone pidevalt rinda pistab.
Loe edasi →
……
……
21
VEEBR