Arhiiv kategoorial 'Inimesed'

Kulgev meeskond? Kulgev elu?

Kristjan küsib oma blogis: “Huvitav, kas pühendunult kulgev meeskond on võimalik? Mil moel võiks eesmärkide ja range tegevuskavata tiim jõuda kvaliteedistandarditel ja mõõdikutel ratsutavas maailmas teistest kaugemale?” Allpool on minu kommentaar Kristjani postitusele.

Tuleb nõus olla, et (peaaegu) kõik siin maailmas liigub eesmärgistamise ja standardiseerimise poole. Aga ma usun, et selle juured ei ole mitte selles, et kõik seda päriselt tahaksid. Juured on eesmärkides ja selles kuidas me endale oma tegevust mõtestame (õigemini, kas me seda üldse sisuliselt teeme).

Me ju vaikimisi aktsepteerime, et kogu aeg on vaja kasvatada käivet ja kasumit (äris) või osta üha suuremaid / uuemaid tarbeasju (eraelus). Ja selleks on vaja rohkem jõuda, rohkem teha. Hakkame otsima kuidas ühes ajaühikus rohkem teha/toota/suuta – ühesõnaga kuidas kiiremini joosta.

Sellel on minu arvates kaks tagajärge:

  • kannatab süvenemine ja kasvab pealiskaudsus,
  • maksame selle eest hästi kallist hinda läbi kaugenenud peresuhete, kõrge stressitaseme ja sellest tulenevate haiguste ning katkiste laste.

Neid tagajärgi me aga üldjuhul ei märka või ei tunnista endale lihtsal põhjusel – stress hoiab püsti. Ei ole olemas ühtegi võimsamat piitsa ega präänikut kui see, et inimene on enda jaoks otsustanud, et “ma pean”. Ja siinkohal pole vahet, kas see on nö päris põhjus või vaikimisi omaks võetud väline surve. Stressist loobumiseks pole võimalust – väärtushinnangud ju ütlevad, et kõvem tegija on see, kes suudab ühes ajaühikus rohkem.

Väärtushinnangud ju ütlevad, et kõvem tegija on see, kes suudab ühes ajaühikus rohkem.

 Iseendaga ja loodusega kooskõlas elamine on pop vaid esoteerilises kirjanduses. Neid raamatuid (mitte muidugi iga suvalist seal kümnete meetrite pikkuselt riiulilt, vaid neid, mis aeg-ajalt üleüldiseks massipsühhoosiks muutuvad – Coelho esimesed raamatud näiteks) on vahel hea kätte võtta, läbi lugeda ja õhata kui hea ja tark see jutt on… …ja siis panna vana rada edasi :-). Parema homse nimel.

Samamoodi reageeriti ju tegelikult sellele, juba ligemale kümme aastat vanale, kampaaniale “Võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”.

Tegelikult jääb tahaplaanile see miks ja kellega oma igapäevast tööd teha. Mis sellest tööst muutub? Alguses püstitatud küsimusele vastamise võti ongi minu meelest just selle enda jaoks selgeks mõtlemises. Kui see on selge, siis võib kulgeda – ei ole vaja enam otseselt konkureerida. Kulgemise all ei pea ma silmas uimerdamist, vaid asjade mõnuga tegemist. Üldjuhul eeldab see senistest suhtevõrgustikest väljamurdmist, võib olla ka tegevusala vahetamist ning ilma suure formaalse organisatsioonita tegutsemist. Usun ka, et maailm liigub polariseerumise suunas – ühed jooksevad suurtes organisatsioonides veel kiiremini, teised valivad teha midagi muud vabakutselistena või nn “mees-ja-koer” tüüpi firmades.

Progressi jaoks on vajalikud mõlemad – esimesed on tublid töömesilased, kes hoiavad struktuure üleval, teiste seast tuleb rohkem neid inimesi, kes muudavad maailma. Olgu siis start-up firmades või kodanikuühiskonnas tegutsedes.

Vastus lühidalt: võti on teadlikkuses :-).

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


4

Kõik, mida on võimalik leiutada, on juba leiutatud

Inimesed on aja jooksul öelnud vahvaid asju – üks tuntumaid on ilmselt IBMi juhi Thomas J Watsoni legendaarne hinnang  aastast 1940:

 ”I think there is a world market for about five computers.”

Aga samasuguseid asju on öeldud palju, näiteks:

Legendi järgi ütles Napoleon Waterloo lahingu hommikul oma kindralile, et Wellington on niru kindral ja inglased kehvad sõdurid ning üleüldse võidavad nad selle lahingu juba lõunaks. 

Enesekindlus on hea, aga mina-tean-seda-asja-ja-mind-teiste-arvamus-ei-huvita-suhtumine viib äärmiselt harva suure eduni.

Mis tegelikult juhtus, on ju teada.

Loo point?

Enesekindlus on hea, aga mina-tean-seda-asja-ja-mind-teiste-arvamus-ei-huvita-suhtumine viib äärmiselt harva suure eduni. Kuula teisi! Ja kuula kindlasti ka neid, kelle puhul Sa arvad, et sealt ei tule midagi.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


1

Kukun aeg-ajalt tsüklisse

Pean tunnistama, et kukun aeg-ajalt tsüklisse. Töötsüklisse. Töötan siis rohkem kui olen plaaninud.

Ok, nali naljaks. Aga on tõesti olnud aegu kui töötasin kuni 50-60 tundi nädalas. Ja see pole arukas. See pole tasakaalus. Täna teen igapäevast tööd umbes poole vähem. Jääb aega mõtlemiseks, jääb aega ühiskondlikuks tegevuseks.

Kui oled samas orgis, kus mina olin, siis on ehk abiks kaks soovitust:

  • Aktsepteeri, et alati (s.t. igal õhtul) jääb midagi tegemata. Kõik asjad ei saa õhtuks “valmis”. Ja et see on normaalne. Usun, et vahel on tänaste toimetuste homse varna viskamine ainuõige lahendus. Selleks ongi to-do list välja mõeldud :-).
  • Ära vaata ainult neid asju, mida veel teha on vaja. Vaata, kui palju on juba tehtud, ja tunne sellest ka rõõmu.
50-60 tundi nädalas ei ole arukas töökoormus.

Arvad, et nii ei jõua muhvigi tehtud? Kas tead, mida minu partnerid mult viimasel ajal üha sagedamini küsivad? See on: “Kuidas Sa kõike seda jõuad?”. Vastusest ma kirjutasin mõni aeg tagasi siin.

Pane kohe praegu kirja:

  1. Mida oled selle nädala jooksul ära teinud?
  2. Mida oled oluliselt edasi arendanud?
  3. Milliseid takistusi oled ületanud?

Kiida ennast nende edusammude eest ja pea meeles, et pead protsessi nautima! Kui kõik tuleb ainult raske töö ja tohutu vaevaga ning ilma naudinguta, siis teed vale asja.!

Ja nüüd mine koju nädalavahetust pidama.

Kohe!

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Liigse vabaduse andmine suurendab kahtlejate hulka

Liigse vabaduse andmine suurendab kahtlejate hulka, selgub Waterloo ülikoolis tehtud uuringutest. Inimesed kipuvad kergemini nõustuma muudatuste või uute reeglitega, mida esitletakse neile kui kindlaid asju ja otsime mööda hiilimise võimalusi kui neil on tunne, et asi pole veel päris kindel.

Teema pole uus ja järeldus pole esmapilgul üllatav. Samas on mitmed varasemad uuringud jõudnud laias-laastus kahele üksteisele vastukäivale seisukohale. On uuringuid, mis on leidnud, et uute piirangute seadmisel või reeglite kehtestamisel oleme nendega nõus, sest meie aju hakkab kiirelt ja tõhusalt otsima põhjendusi, miks see reegel vajalik on. Teised uuringud on aga leidnud, et me pigem hakkame uue reegli vastu mässama ja senisest veelgi enam tahtma just seda ära keelatud asja.

Kuidas siis asjalood tegelikult on? Waterloo ülikooli uurimisgrupp Kristin Laurin´i juhtimisel viis selle selgitamiseks läbi rea eksperimente. Üks nendest eksperimentidest puudutas piirkiiruse alandamist linnas. Ühele osale osalejatest serveeriti seda kui juba tehtud otsust ja teistele kui otsust, mida alles hakatakse arutama. Esimesse gruppi kuulujad toetasid muudatust rohkem kui teise gruppi kuulujad ja mõlemad leidsid kuhjaga argumente oma seisukoha tõestuseks

Lihtsalt öeldes – inimaju hakkab olukorda ratsionaliseerima ning meile põhjendama. Sinu kui liidri otsus on kumba teekonda Sa toidad.

Kristin Laurin usub oma eksperimentide põhjal, et alguses kirjeldatud uuringute tulemused ei ole vastukäivad, vaid et selline erinevus tulenebki sellest kui kindlad ja möödapääsmatud uuendused meile tunduvad – mida möödapääsmatum see tundub, seda rohkem me leiame endale põhjendusi miks selle olukorraga leppida. Ja vastupidi – mida “lahtisem” teema tundub, seda rohkem me leiame endale põhjendusi, miks seda halvaks pidada.

Lihtsalt öeldes – inimaju hakkab olukorda ratsionaliseerima ning meile põhjendama. Sinu kui liidri otsus on kumba teekonda Sa toidad. See on enesekehtestamise küsimus.

Uurijad usuvad, et sama fenomeniga saab seletada ka näiteks Araabia kevade puhkemist – inimesed elasid aastakümneid diktatuuris kuna nad ei uskunud, et sellest on väljapääs, kui aga esimeses riigis õnnestus muudatus ellu viia, aduti, et see on võimalik ja leplikus kadus.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Aegunud koolitaja vol.2: fookus ja uudishimu

Kirjutasin kunagi postituse “Ettevaatust, aegunud koolitaja” – seda levitati, tsiteeriti ja “laigiti” ootamatult palju. Eelmine nädal võeti see Andrase koolitusel töötoa teemaks, täpsemalt siis arutasid koolitajad omavahel kuidas ennast nö up-to-date hoida. Allolev on töötoas osalejatele minu poolt saadetud videotervitusest inspireerituid postitius.

Koolitajana (tegelikult kehtib see ükskõik, mis valdkonnas tegutseva profi kohta) värskena püsimiseks on minu meelest olulised 2 asja: fookus ja uudishimu.

Fookus!

Otsusta ära mis teemas tahad olla parim. Maksimaalselt paar teemat. Mina ei usu, et on päriselt hea võimalik olla paljudel teemadel korraga.

Väga hästi sõnastas selle eelmine nädal toimunud Creative Union juubeliseminaril ettevõtja ja professor Maarja Kruusmaa: “Inimene, kes spetsialiseerub kõigele, ei ole tõsiseltvõetav.” 

“Inimene, kes spetsialiseerub kõigele, ei ole tõsiseltvõetav.” 

Punklegend John Lydon on öelnud, et erinevalt nende ajast ei ole kaasaegsed punkbändid enam hingelt punkarid. Pungist on hoopis saanud nende töö – nad panevad hommikul punkari riided selge ja lähevad tööle.

Sa pead oma valdkonnas olema pigem hingelt punkar nagu John Lydon, mitte punkarina töötav muusik.

Lapselik uudishimu!

Vaata lapsi – nad tahavad kõike teada saada. Miks-küsimus on nende suurim sõber. Nad ahmivad uusi teadmisi ja ei küsi kogu aeg “Mida ma selle teadmisega peale hakkan?”. Nad hoopis võtavad selle vastu ja panevad olemasolevasse konteksti ja kasutavad seda siis kui tuleb õige aeg.

Sa pead tegema sama moodi – väsimatult otsima uusi teadmisi nii otse oma valdkonnast kui looma oma valdkonna ja teiste vahel uusi seoseid. Ja tegema seda 24/7.

Ja see on võimalik ainult siis kui Su fookus on laserterav!

 

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Üks hea lugu meeldib ikka rohkem kui tõde

Inimestena oleme üldiselt oma mälust päris heal arvamusel – arvame, et suudame asju objektiivselt meeles pidada. Tegelikkuses me pigem kohandume ja mugandume grupi arvamuse järgi kui usaldame enda mälestusi.

Üks värske uuring viitab, et isegi kui me alguses mäletame kuidas asjad tegelikult juhtusid, eelistame pigem alluda sotsiaalsele survele ja usaldada teiste arvamust. Teadlaste grupp Micah Edelsoni juhtimisel tegi eksperimendi, mille raames näidati inimesele filmi ning paluti pärast vastata küsimustele selle filmi kohta. Vastamise ajal anti nendele ette aga väidetavad teiste vaatajate vastused, mis tegelikult olid arvuti poolt genereeritud juhuslikud vastused. 70% inimestest otsustas muganduda grupi arvamuse järgi ning pakkus samuti ette antud valesid vastuseid.

70% inimestest otsustas muganduda grupi arvamuse järgi.

Põnevaks aga läks siis, kui inimesed kutsuti veelkord tagasi ja neil paluti uuesti samadele küsimustele vastata. Seekord aga öeldi neile, et eelmine kord ette antud vastused olid arvuti poolt genereeritud juhuslikud vastused, mitte teiste vaatajate vastused.

Mis arvate mis juhtus? 40% inimestest vastas ikka samamoodi valesti nagu eelmine kord. Tealdaste selgitus on lihtne – nad olid seda valet ise uskuma hakanud ning tõe ära unustanud.

Vot Sulle enda mälu usaldamist! Storytelling on ikka mõjuvõimas vahend – kasuta ise ja ole ettevaatlik kui seda Sinu vastu kasutatakse :-).

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Navitrolla räägib saavutusvõimest

“Keskmine inimene „toodab“ elu jooksul 6 tonni käimlakraami. Mõnedel on see ainus saavutus terve elu jooksul. Kui need on Sinu kliendid, siis on Su lood kehvad. Vali oma klientideks inimese, keda Su töö liigutab, siis saad nendelt tagasi midagi enamat ja arened ise ka.”

See on Navitrolla mõttekäik eelmine nädal lõppenud kiiret kasvu otsivate loomemajanduse ettevõtete arenguprogrammist, mida mul oli au koos TTÜ Majanduskoolituskeskusega teha.

Mulle tundub, et täpselt sama asi on inimestega, kellega koos oma äri ajad. Kui nad ikka sotti ei saa, mida Sa teed, siis kas on mõtet nende peale oma aega kulutada?

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


2

Kuidas muuta koosolek tõhusamaks? Vol.1

Ma olen viimase kümne aasta jooksul juhtinud kümnetes ja kümnetes organisatsioonides mitmeid sadu koosolekuid, ajurünnakuid ja kohtumisi. Teen ühe väikese seeria postitusi, kus jagan mõningaid tähelepanekuid, mis selle aja jooksul tekkinud ja millest Sul on reaalset abi kui järgmine kord oma tiimi ees seisad. 

Inimesed võtavad koosolekule tulles oma “seljakoti” kaasa – mõni mõtleb pooleli jäänud ülesannetele, teine sellele, mida ta pärast tegema hakkab, kolmandat segab mõni isikliku elu sündmus. Koosoleku juhina saad üsna lihtsalt aidata inimestel “kohale jõuda”.

Selleks anna enne koosolekuteemade juurde minemist inimestele 2 x 2 minutit, mille jooksul jagunetakse paaridesse ja räägitakse teine-teisele sündmusest, tegevusest või asjaolust, mis parasjagu meeli erutab – see võib olla seotud nii töö- kui eraeluga, positiivne või negatiivne, juba toimunud asi või tulevikus võib-olla juhtuv asi. Sisu pole tegelikult oluline – tähtis on, et inimesed saavad ennast “maha laadida” ja teema välja rääkida. Teine kaks minutit vahetatakse naabriga rollid – esimesena rääkija kuulab ja vastupidi.

See lihtne harjutus aitab osalejatel peale rääkimist teema “kõrvale panna” ja koosolekule keskenduda. Olen seda korduvalt proovinud ja ikka ja jälle nentinud, et lihtsuses peitub võlu :-).

 

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


3

Ära müü oma hinge!

Kas Sa müüksid vabatahtlikult oma toodet või teenust ühele monopoolsele ostjale? Teeksid selleks veel lepingu ja seoksid ennast pikaajaliselt? Teades sealjuures, et tegelikult Sulle varsti enam tema pakutud tingimused ei sobi.

Ei tundu arukas, eks ole?

Ometigi teeb suur hulk inimesi seda iga päev – müüb oma oskuseid ja kogemusi ühele tööandjale.

Miks?

Turvalisem? Ei ole – viimased aastad on seda selgelt näidanud. Ja seda kas Sinu olemine on turvaline või mitte otsustab keegi teine – tavaliselt Sinu ülemus või ülemuse ülemus.

Stabiilsed sissetulekud? Jah kui töö on alles. Aga tavaliselt tähendab see ka seda, et ülemine piir on stabiilselt madal. Kui “paned sisse” rohkem töötunde, siis sissetulek ei suurene. Miks siis teha rohkem töötunde? Miks siis olla vähem koos oma perega või tegeleda vähem oma hobidega? Selleks, et korporatiivmaailm väärtustab seda ja see annab Sulle võimaluse saada tulevikus palgakõrgendust? Vabandust, aga see on veel hullem kui oma maad klaashelmeste eest müüv indiaanlane – see on oma elu müümine selle eest, et võib olla tulevikus saad klaashelmeid…

Karjäärivõimalused? Oleme ausad – enamustel on need kehvemapoolsed, sest Sinust kõrgemal olevad juhid ei kavatse niipea veel pensionile minna. Oleneb muidugi, mida karjääriks pidada. Enamuse jaoks tähendab see täna kõvasti töö tegemist selleks, et võib olla tulevikus edutakse. Jällegi klaashelmeste näide.

Ei taha ennast igapäev “müüa”? See on arvestatav põhjus ainult sel juhul kui Sinu pakutav ei ole konkurentsivõimeline. Teisisõnu – põhjus ei ole sel juhul soovimatuses müüa, vaid konkurentsivõimes. Ja see on hoopis teine asi.

Müügi ABC ütleb, et head hinda saad küsida, siis kui Sinu pakutavast on huvitatud mitu osapoolt. Tekita ostjate seas konkurents ja hakka ise enda peremeheks! Jaanus Nõgisto  ei müü oma hinge mitte kellelegi, ära Sina ka müü!

 

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


2

Maiustuse idee päästab maiade maailma

Ajakirja Director mai numbris ilmus minu lugu hijuti Pärnu Turunduskonverentsil esinenud Craig Sams’i ärifilosoofiast. Tegemist on vaieldamatult uuendusmeelse ettevõtjaga, kes samas ei ole innovatsiooni ega loovuse jahtimisest ogaraks läinud, vaid on aastakümneid toimetanud tervele mõistusele tuginedes.

„Kui teed midagi head, siis ära eputa sellega – Sinu hea maine eest hoolitsevad teised, press ei väsi kunagi headest lugudest, mis räägivad sellest kuidas sa teed head ja oled sealjuures ka majanduslikult edukas,“ ütleb Craig Sams, Briti saarte kõige rohelisem mees, kes on üle 40 aasta ajanud orgaanilise toidu äri, loonud orgaanilise šokolaadi brändi Green & Black ning päästnud sellega tänaste maiade kultuuri. Tänaseks kuulub tema asutatud Green & Black peale edukaid tehinguid Kraft Foodsile, kuid Sams jätkab oma missiooni jätkusuutliku toidutootmise ja -tarbimise eest.

Briti saarte kõige rohelisema mehe lugu näitab kuidas oma väärtushinnangute järgi elamisest ja tegutsemisest võib kujuneda suur ja edukas ettevõtmine ning kuidas väikestest tähelepanekutest kasvab välja maailma muutev ettevõtmine.  Craigi lugu näitab kuidas oma missioon ära tundes, samm-sammult seda teed minnes ja julgeid otsuseid tehes on võimalik ületada vastasseis ja saavutada oma eesmärk.

Idee tekkimisest

Whartoni Ülikooli viimasel kursusel oli Craig Sams veendumusel, et ühineb peale kooli lõppu rahukorpusega ning aitab inimesi, kes vajavad abi kuskil maailma teises otsas. Saatusel olid aga teine plaan – ta haigestus Indias hepatiiti, kuid tuginedes kohalike traditsioonilistele teadmistele paranes sellest tänu makrobiootilisele dieedile – ta sõi vaid odrahelbeid jogurtiga ja jõi suhkruta teed. Kui ta tervenenuna mõni aeg hiljem ameerikas esimesse sealsesse makrobiootilise menüüga restorani sattus oli Rahukorpus kaotanud ühe tulevase pühendunud töötaja – Craig otsustas Londonis avada analoogse menüüga kohviku. Hiljem on ta otsust Rahukorpusega mitte liituda nimetanud oma elu parimaks otsuseks.

Siiki peab ütlema, et ei India ega New Yorgis kogetu ei olnud tema esimesed kokkupuuted tervisliku toitumisega. Ta oli lapsepõlvest alates olnud taimetoitlane – tema isale oli oma ajal üks Jaapani arst soovitanud raskest haigusest vabanemiseks minna üle lihavabale menüüle. „Raskeim oli oma valikutele kindlaks jääda ülikoolis,“ meenutab Craig. „See oli aeg kui ühiskond siiralt uskus, et ilma ilma lihast saadava valgu ning suhkrust saadava energiata ei ole võimalik terve olla. Oma menüü juurde jäämiseks pidin kooli viima tõendi nii vanematelt kui arstilt.“

Tootearendusest

1967 aastal avas Craig koos vennaga Suurbritannia esimese makrobiootilise restorani, kahe aasta pärast esimese kaupluse ning veel aasta hiljem hakkasid nad oma brändi Whole Earth all müüma pruuni riisi ja makrobiootilisi toiduaineid. Kümmekonna aasta pärast olid Whole Earth tooted saadaval kõikides suuremates supermarketites ning sortimenti lisandusid maailma esimesed puuviljasuhkruga magusaks tehtud moosid.

„Meie tootearendus oli kogu aeg lihtne – otsisime tervislikke ja orgaanilisi alternatiive oma lemmiktoiduainetele ja tõime need turule uskudes, et küllap on ka piisavalt teisi  inimesi, kellele sellised tooted korda lähevad,“ meenutab Craig.

Nii jõuti 1991 aastal orgaanilise šokolaadi Green & Black turule toomisele. Green oli siin viide rohelisele maailmavaatele ja black tumedale šokolaadile. Taaskord oli Craig pioneer – tegemist oli esimese 70% kakao sisaldusega šokolaadiga briti turul.

Siit algas šokolaadi edulugu, mis ca 15 aastat hiljem oli 22 miljoni naelase aastakäibega firma, kus töötas 30 inimest, mille aastane kasvutempo oli muljetavaldav 69% ning mille Cadbury Schweppes ostis ära summa eest, mida pooled ei avalikusta. „Ütleme nii, et sain eluaseme laenu oodatust kiiremini tagasi maksta,“ viskab Sams nalja kui ajakirjanik tehingu hinda küsib.

Kui 90-ndate lõpus hinnati nii Whole Earth kui Green & Black brändide väärtuseks 10 miljonit naela, siis peale Whole Earth brändi müüki ning Green & Black arendamisele keskendumist hinnati 2006-ndal aastal üksinda selle brändi väärtuseks 80 miljonit naela.

Turundusest

Raskeid valikud ja õppetunde on olnud veelgi – šokolaadi turule toomise ajaks oli ju Whole Earth juba väga tuntud bränd ning kiusatus seda ka šokolaadil kasutada oli suur. Sisulisel kaalumisel leiti siiski, et see ei ole võimalik – Whole Earth kontseptsiooni üks nurgakivi oli suhkruvabad tooted, iga toote pakendil oli isegi vastav märge. See tegi võimatuks müüa sama brändi all toodet, millest ligi kolmandik on suhkur. Seega otsustati luua uus bränd.

Green & Black oli nimi, mis meeldis omanikele algusest peale – see edastas nende väärtuseid ja oli samal ajal traditsioonilise ja ehtinglaslikku kõlaga. Kui nimi oli leitud istus Craig ise arvuti taha ja joonistas logo umbes kümne minutiga – põhijooned sellest algsest visandist on kasutusel tänaseni.

Šokolaadiärisse sisenemine ei tähendanud aga loobumist suhkru tarbimise vähendamisest inimeste toidulaual. Nii saidki uue šokolaadi pakendid hoiatuse, et suhkur on paljude erinevate haiguste põhjustaja ning seda on arukas hoida kontrolli all.

Sotsiaalsest ettevõtlusest

Tooraine leidmine on hea näide tänases mõistes sotsiaalsest ettevõtlusest. Algselt osteti kakaoube Lääne-Aafrikas Guinea lahe ääres asuvast Togost, aga kui seal 1993 aastal militaarse taustaga valitsus otsustas võimu enda käes hoida hoolimata valimistulemustest, otsustas Craig, et vajatakse uusi tarnijaid stabiilsemas piirkonnas.

Sobiv lahendus leiti Kesk-Ameerikast Belize’ist. Kakaoubade kasvatamise ajalugu on seal pikk – juured ulatuvad muistsete maiade aegadesse enam kui 4000 aastat tagasi. Need traditsioonid olid paljuski säilinud ning kogu kasvatamine oli valdavalt orgaaniline, mis on maailmas ainulaadne – kakaouba on üks kõige rohkem kemikaalidega töödeldav kultuur puuvilla kõrval. Selle traditsiooni kasutamiseks loodi uus tootesari – Maya Gold.

Veelkord oli firma ka rajaleidjaks – Maya Gold oli 1994 aastal esimene briti toode, mis sai õiguse kasutada Fair Trade märki. Firma oli selle igati ära teeninud – kokkuostjad olid  seni maksnud talunikele 55 USA senti kilogrammi ubade eest, Maya Gold hakkas maksma 1,25 dollarit ja selle rahaga sai piirkonnas teha palju head.

Maya Gold ongi olnud edulugu nii Craig Sams’i kui ka maiade jaoks – nõudlus kasvas 72% aastas ja äri edenes. Maia farmerite jaoks tähendas see stabiilseid ja senisega võrreldes kõrgeid sissetulekuid, mis võimaldas investeerida istandustesse ja haridusesse ning hakata tervislikult toituma. Maia lastest käis 90ndatel koolis vaid 10%, tänaseks on see number seitse korda suurem. Pestitsiitide kasutamise vähenemise tulemusel vähenes haiguste hulk maiade seas hüppeliselt ning rändlindude populatsioon kasvas hüppelisel. Elu on vähem kui 20 aastaga läinud sõna otseses mõttes palju paremaks.

Oma ideede eest seismine

Kuigi Maya Gold pakkus farmeritele senisest üle kahe korra kõrgemat hinda, koolitas neid, aitas vähendada kemikaalide kasumist piirkonnas ning päästis piirkonna allakäigutrepilt ei ole see kõik olnud nii lihtne.

Koostöö alguses, enne lepingute allkirjastamist, hoiatasid erinevad briti ja ÜRO abiorganisatsioonid maiasid ning soovitasid tungivalt mitte spetsialiseeruda orgaanilisele tootmisele, sest see on vastuvoolu ujumine ja toob endaga kaasa hävingu. Maiad siiski nägid koostöös kasu ja  allkirjastasid lepingu.

Tänaseks on ametkonnad oma suhtumist muutnud ning toetavad Maya Gold arendusprojekte rahaliselt.

Missioonist

Inimesed ei taha olla osa probleemist, vaid osa lahendusest! Igaüks saab säästa vihmametsa, võidelda globaalse soojenemisega ning toetada arengumaade talupidajaid läbi orgaanilise toidu söömise, on Craig Sams veendunud. Ja sellel veendumusel tema äriedu ka põhineb. Olgu mainitud, et ta ise sööb ainult orgaanilist toitu.

Käitudes oma veendumiste järgi jätkab Craig peale Green & Blacki müümist ikka vana rada ja tegeleb traditsioonilise toidu kasvatamise ja valmistamise populariseerimisega – nüüd on ta ettevõtnud pagaritooted. Traditsiooniline leiva ja saia küpsetamine on Suurbritannias sisuliselt lõppenud 70-80 aastat tagasi. Täna toodavad kolm suurtootjat enam kui 2/3 briti leiva ja saiatoodetest. Craigi leivad on tehakse juuretisega, pärmi kasutamine on minimaalne.

Vaatame kuhu, nüüdeks juba, vanahärra seekord jõuab.

 

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0
Lehekülg 1 / 9 12345...»