Tiit Hennoste räägib intervjuus Päevalehele:
/…/ Ja üldse arvan ma, et Lennart Meri idee Eesti Nokiast on sügavalt vastutustundetu. Sest see soodustab inimestes arusaama, et vaja on leida vaid üks suur idee, mis lahendab kõik mured. /…./
Kuigi minu teada pidas President tollal silmas ühte liidrit või “vedurit” meie tööstusele, tuleb siiski Hennostega laias plaanis nõustuda – see mõttekäik muutus kiirelt ülekspluateeritud käibefraasiks ja hakkas varsti meenutama seda kuidas Pipi spunki otsis. Kes ei usu vaadaku siia või siia. Nagu me teame, siis Pipi spunki ei leidnud, sest ta ei teadnud, milline see võiks välja näha. (Eesti Nokia, tõsi küll, on vähemalt ühel korral väidetavalt leitud.)
Äris on turule sisenejatel sageli ahvatlus matkida turuliidrit. See näib hea mõte – maailmas on näiteid küll, kus selline strateegia on ennast õigustanud. Samas on selle strateegia suurimad ohud ebatäpne kopeerimine ning parimal juhul vaid eilsete otsuste ja tegevuste kopeerimine. See aga tähendab, et esmapilgul kergena tunduv edu võib ikka väga raske olla saavutada. Lisaks määratakse sellega ära, et parim võimalik saavutatav positsioon on number kaks.
Ma olen veendunud, et alanud innovatsiooniaastal võiksime nii riigi kui ettevõtete tasandil sellest käibefraasist kindlasti vabaneda ja tegutseda ning mõelda suuremalt ja ilma kunstlike piirideta. Ehk siis: lõpetame Eesti Nokiast rääkimise ning leiame parema eesmärgi ja hakkame selle nimel tööle!
JAN
Hennoste ja Indrekuga päri. Tõsi, veidi segaseks jäi omal ajal (ja on seda praegugi) see Nokia otsimine – mida Meri täpselt silmas pidas. Kas suurt tööstuse-turuliidrit, suurepärast ideed, mida maailmasse eksportida, mõlema sümbioosi või midagi hoopis muud, ei tea.
Teema insipireeris ka veidi lisatähemärke toksima, http://www.mindsweeper.ee
Kahjuks ei leidnud veebist enam seda intervjuud, kus presidendilt küsiti, mida ta selle NOKIA all silmas peab, kuid vastus oli peast tsiteerituna umbes: “mingit hiilgavat ideed ja säravat teostust ühendav kaubamärk, mis suudaks Eestit laias maailmas esindada”. Kasutasin seda metafoori kunagi ühes loengus, seepärast ka meelde jäänud. Arvan, et me ei peaks meie säravat suurmeest ilusa metafoori eest valdavalt tehnokraatlike argumentidega hukka mõistma. NOKIA kui metafoor on tegelikult ju laiem, kui mingi tehase käimajooksmine või võimas turundusstrateegia. NOKIA metafoori taga, nagu Meri seda ka ise on lahanud ja nagu seda on aastaid teinud mitmed sotsiaalteadlased, on palju laiem maailm, alates vaba mõtte arengust ühiskonnas, kuni tõepoolest makromajanduslike õigete sammudeni me keerulisel majandusmaastikul. NOKIA taga on innovatiivne ühiskond selle kõige positiivsemas võtmes.
President Meril oli mitmeid toredaid leide “Eesti Nokia”, “tädi Maali” jt, mille äraleierdamises ta ise kuidagi süüdi pole. Üks vaimukas kild konkreetses kõnes ei anna kindlasti põhjust nimetada Meri ideed (ja seega koos vast ka presidenti ennast) sügavalt vastutustundetuks.
Mina kohe kindlasti ei mõelnud, et Meri oli vastutustundetu. Otse vastupidi – pean Merist väga lugu. Ma arvan, et selles osas Hennoste lihtsalt natuke utreeris.
Mina pidasin nõustumisega rohkem silmas seda, et Eesti Nokia otsime metafoorina ei tööta enam ja eksitab otsijaid. Ilmselt omas ajas oli ka see metafoor asjakohane – osalt kinnitab seda kasvõi see, et me sellest nüüd aastaid hiljem siin niimoodi räägime.