Endine SAS juht Jan Carlsson rääkis ja ajakirjas Chef oma wow! elamusest, mis pärines ühest Indoneesia hotellist. Jan imestas hotellis viibimise ajal personali suure teenindustahte ja efektiivse töökorralduse üle. Palju reisinud inimesena leidis ta, et selles hotellis on teenindus peajagu üle kõikidest teistest, kus ta seni on peatunud.
Kohtudes hotelli juhiga uuris Jan, et millised reeglid on teenindajatele kehtestatud mis tagavad nii kõrge teenindustaseme.
Vastus rabas oma lihtsusega. „Me oleme töötajatega kokku leppinud, et nendel on oma igapäevast tööd puudutavates küsimustes alati õigus öelda kliendile „ja”. Kui nad aga tahavad kliendile öelda „ei” peavad nad selleks oma otsese ülemuse luba küsima.”
Halleluja!!
Kuidas toimub see Sinu ettevõttes? Ma usun, et nii nagu peaaegu igal pool mujal – „ei” tohib alati öelda, aga „jah” ütlemiseks peab paljudel juhtudel luba küsima. Mida sa edaspidi kavatsed teha? :-)
DEC
- kas te pesete pesu kordaastas?-
” jah ”
- kas te peate nii vingus näoga olema? -
” jah ”
jne
:-) Võib ka nii. Kuigi ma päris seda ei mõelnud – pigem on jutu iva ikka kõvasti utreeritud ja lihtsustatud. Ei maksa eelduseks võtta, et see on ainus reegel, mis tolles hotellis kehtis :-).
Iva võiks olla pigem see, et tasub kriitiliselt üle vaadata, et kas meie igapäevases töös kehtivad reeglid (mille juhtidena oleme ise kehtestanud) on ka täna meid edasiviivad või kas võib olla vajalik mõned asjad üle vaadata ja senisest erinevalt läheneda.
Kusjuures olen ise töötanud spordipoes, kus müüjatele anti allahindluste osas suht suur vabadus
ja uskuge mind, kliente, käivet ja kasumit , oli tänu sellele palju rohkem,