Kirjutasin juhtimine.ee portaali jaoks arvamusloo ekspordivõimekuse teemal.
Uudisteagentuurid rääkisid sellel nädalal Eesti Konjunktuuriinstituudi tehtud Eesti firmade ekspordivõimekuse uuringust. Lugesin selle läbi ja tekkis mitmeid küsimusi – mõelge kaasa ja aidake vastuseid leida.
Esimene teema – ettevõtjad peavad oma eeliseks välisturul paindlikkust ning turumuutustele kiiret reageerimist (lisaks ka tuntud argumendid: hea kvaliteet ja hea hind). Samas selgub uuringust, et oma teadmistest tarbija eelistuste tundmise osas ollakse tagasihoidlikul arvamusel (skoor 18%). Millistele turumuutustele siis kiirelt reageeritakse? Vahendaja tellimuste vähenemisele? Või millelegi sisulisemale?
Teine küsimus. Suurima probleemina tuuakse välja tihe konkurents sihtturul, samal ajal vähe oluliseks asjaoluks peetakse madalat innovaatilisust; intellektuaalomandit ehk unikaalseid tooteid peab oma eeliseks väga väike hulk vastanuid (skoor 3,7%). Kui aga küsitakse milliseid investeeringuid olete viimasel ajal teinud oma konkurentsipositsiooni parandamiseks, siis 76% toob välja investeeringud tootearendusesse. Mis on ju iseenesest tore, aga milliseid tooteid, siis on arendatud? Tänaseid tooteid on tehtud veidi paremaks? Läbimurret pole ju olnud – muidu ei saaks rääkida konkurentsist kui suurimast takistusest.
Ma ei kutsu üles spunki otsima ja innovatsioonist rääkima. Mõtleme hoopis koos. Parandage mind kui ma eksin, aga kas see uuring mitte ei ütle meile, et me püüame müüa välismaale keskpäraseid tooteid, omame sealjuures alla keskpärase teadmisi tarbija eelistustest ning nigelaid müügioskuseid?
Teeme samu tooteid, mis teised ja proovime neid nende hoovil müüa lootes odavamale hinnale? Teisisõnu - jookseme samas suunas kus teised, aga selle eest alustame veidi hiljem?
Kui nii ei ole, siis milles on asi? Uuringust rääkivas uudises välja toodud napp müügioskus on minu arvates küll oluline, aga siiski mitte peamine põhjus.
Ühes eelmine nädal spontaanselt tekkinud arutelus tõin välja, et minu meelest on napi ekspordiedu taga tähelepanuväärsete toodete puudumine. Olles ise viimase paari aasta jooksul üritanud kahe erineva tootmis- ja ühe teenusfirmaga välisturule minna olen mina veendunud et “mina-ka” tüüpi tooted on üks olulisemaid ebaedu põhjuseid. Mida Sina arvad?
Ärge saage valesti aru – meil on Eestis palju kvaliteetseid tooteid, mille üle uhkust saame tunda ja ise rõõmsad olla, aga sellest ei piisa läbimurdeks. Läbimurdeks on vaja uuel tasemel tooteid – kõik ei saa ju küll Skype-id olla, aga ka näiteks Fortumo ja Fits.me on erilised.
Mis mõtted Sul tekivad?
OCT
Väga raske on tunnistada, et 20 aastat ei ole meid üldise ärilise konkurentsivõimelisuse suhtes USA-le, Jaapanile, Lääne-Euroopale eriti palju lähemale viinud. EPO patentide arv on meil 16 korda väiksem kui Euroola keskmine ja ma ei tea ühtegi teist indikaatoorit, mis nii nõrk oleks. Samas on seda indikaatorit meil täiesti valesti tõlgendatud, arvates, et tuleb rohkem patenteerida. IO kaitse on ärimaailma lahutamatu osa ja meie teadlikkus selles suhtes on endiselt ülimalt madal. Juba mistahes uut asja välja mõeldes tuleb korraga lahendada kolm ülesannet: 1) kas see on kaitstav (uudsus, leiutustase, tööstuslikult kasutatav); 2) mis on selle põhjal arendatav toode; 3) kus on turud ja kui palju on selle toote tarbijaid. Kui meie leiutajad saavad esimesest ülesandest jagu, siis nad arvavad, et mehikesed on homme rahakukrutega ukse taga ja toimub enampakkumine. Ka Tartu Ülikoolis hakkavad alles lähiajal toimuma selles osas kardinaalsed muutused. Teine tasand aga on meie tradistsiooniline ettevõtja, kes ei jaga IO küsimustest tavaliselt ei ööd ega mütsi ning kelle ka EAS-i konsultandid oma küsimustega põhjalikult välja vihastavad. Loodame, et ka siin õnnestub arusaamishüpet tekitada, jaanuariks on TÜ-s plaanitud suurem selleteemaline üritus. Kolmanda aspektina tooksin välja meie eurotoetused, mis tõesti muudavad laisemaks, sest toetusraha saamine iseenesest võrdsustub loteriivõiduga ja kui taotluses toodud eesmärgid jäävad täitmata, siis võib mugavalt öelda – riskid realiseerusid… Aga on ka edulugusid, millele toetuda, kasvõi seesama meie instituudist välja kasvanud fits.me. Siit veel neljas aspekt: sageli käitume äris kui korralikud saksa lambakoerad. IO turundusel ja patentide taotlemisel on aspektid, millest me oma korralikkuse juures veel ei oska undki näha. Näiteks väike bluff võib sisse tuua kümneid miljoneid, samuti vastaspoolt tulev bluff võib meid ilma jätta sadadest miljonitest. Lööme Youtube’i sõna ‘läbirääkimised’ ja naudime Kreisiraadio videot, aga kauaks veel? Vaja on palju tõsisemaks muuta ja tööd teha. Arvamusliidreid ja strateegiaid on kõik kohad täis, samas kui küsida nendelt, kellele midagi välja on tulnud, palju siis kogu see süsteem neid sisuliselt aidanud on – vastuse üle võime jällegi kõik koos muiata… Tähtis on unistamine, hull idee, meeskonnatöö, limiteerimata tööaeg, tasuta töö esimestel aastatel, tahtimine paari esimese ebaõnnestumise järel ikka edasi minna… Palju meil täislaenatud mugavusühiskonnas üldse inimesi on, kes suudaksid endale midagi sellist lubada? Õnneks lapsi tehakse vähem ja hiljem ja hea seegi… Kuigi mitte sotsiaalteadlaste arvates.
Täpsustus veel 3) osas: turud, tarbijad ja konkurendid ning konkurentide poolt seatud IO piirid.
Erik, ma olen Sinuga igati päri! Kui ma ei eksi, siis istusid Sa Presidendi kärajatel ka? Lauri Karpí ettekandes olid mitmed (võib olla küll veidi utreeritud?) need teemad ka puudutatud. Mida Sina ülikooli inimesena sellest arvasid?
Eks Lauri ettekande peale elavnesid kõik. Et oma arvamus atraktiivseks muuta, siis ilmselt tulebki teha seda jõuliselt ja erinevalt. Anname endile aru – kogu kärajate teema oli võitlus tagajärgedega, mitte põhjustega. Õpetan tudengeid keskkonnaohte arvestama maailma eri piirkondades ja minu põhiline koolitusmeetod on skeek, mida nad peavad täitma: põhjus, sündmuste ahel, tagajärjed ja selle all – võimalus tegutseda eri staadiumides. Tagajärgede likvideerimisega on soovitav tegelda vaid maavärinate ja vulkaanipursete puhul, kus põhjustega võitlemine tulemusi ei anna. Mõtlesin ka ise paar sõna rõdult ettevõtluse teemal poetada, aga rõdult oleks seda olnud naljakas teha (kaasa arvatud jälle kild, et mul ka kolm last jne) ning siis tuli Lauri ettekanne – minu kommentaar oleks jäänud selle kõrval äärmiselt kahvatuks. Naljakalt olin kaks päeva varem andnud intervjuu EPL-ile, mis ilmus päev hiljem http://www.epl.ee/artikkel/585412. Jah, Lauri kõnes oli ka ilus kriitika Eesti ülikoolide aadressil ja Saksamaa ülikoolide kiitmine. 100% nõus, et selline juhtum võis olla ja selle saab muuta ka legendiks. Samas ka praegu on ülikoolide IT õpetus keerulises olukorras. Näiteks tõmmatakse haridusrahasid vähemaks, kuna paljud lahkuvad ülikoolist uutele lahinguväljadele enne lõpetamist. See, et just nõnda majandus paraneb ning nii Bill Gates kui Mark Zuckerberg jätsid ülikooli lõpetamata, ei huvita kedagi. Ülikool peab riigile tarnima diplomitega inimesi ja kui seda nõuet ei täideta, siis on finantseerimine maas… Ka minu kogemused on, et ülikoolide IT õppejõudude käest IT näiteks programmeerimisalaste arendusteenuste nõudmine Eestis ei õnnestu, küll kõrgemal tasemel teadus- ja arendustööks ollakse valmis. Lisaks on palju muutunud, näiteks on olemas nüüd Tarkvaratehnoloogiate Arenduskeskus STACC, kuhu saab otse pöörduda. Lisaks, oleme TÜ-s küll muutnud tsentraalseid suhtluskanaleid atraktiivseks ja igal võimalikul juhul arvestame ettevõtjate soovidega. Samas – päeva lõpus – oleme parimate ideede puhul ikka samas punktis tagasi. Ettevõtja ja teadlase vahel peab tekkima usaldus, võiks öelda, et ka keemia – st omavahelise arendava suhtluse nautimine. Siis on tulemused parimad. Seda nõuda aga on sageli sama totakas kui määrata juba laste sündides, kes kellega abiellub. Ideede realiseerimine on seotud ka teadustaseme ja saavutusega, kuid 2/3 osakaalu on teadlaste endi soovidel ja isikuomadustel. Selle vastu ei ole maailmas keegi saanud. Nii aga tekivadki paljudest tagasi põrkuvatest kontaktidest linnalegendid, mida ei kiputa kergelt unustama…