Lisan siia juurde mõned nädalad tagasi Eesti Päevalehe vahel ilmunud Loov Eesti ajalehes ilmunud artikli, mille nad minult tellisid ühe varasema blogipostituse põhjal. Kuna see aga sai oluliselt mahukam kui algne postitus, siis avaldan selle siin ka.

Me elame põneval ajal. Selle ilmestamiseks palun teid ühele väikesele mõtisklusele – vaatame, mida erinevad institutsioonid meile ennustavad ning seejärel, palun, mõtleme igaüks kas ja kuidas me ennast ja oma lapsi selleks ette valmistame.

UNSECO andmetel lõpetab järgmise 30a jooksul kooli sama palju inimesi kui kogu senise ajaloo jooksul kokku.

The U.S. Department of Labor prognoosib, et tänastel kooliõpilastel on 38-ndaks eluaastaks olnud 10-14 erinevat töökohta.

The Employment Policy Foundationi hinnangu järgi on 80% meid tulevikus ähvardavast tööjõupuudusest seotud oskuste puudulikkusega – üha suurem osa töökohtadest eeldab inimestelt oluliselt keerukamaid interdistsiplinaarseid oskusi.

Seda viimast kinnitab ka IBM´i poolt selle aasta kevadel 66-s riigis 33 tööstusharu liidri seas läbi viidud uuring, kust selgus, et tänased ärijuhid usuvad, et tulevikus edukas olemiseks on kõige olulisem kompetents loovus. Selle all ei pea nad silmas kaunite kunstide valdamist, vaid selliseid oskuseid nagu oskus leida uusi seoseid, mõista tervikut, muuta seniseid käitmusmustreid ja ärimudeleid jmt.

Nende arengute peamised põhjused on, et ühest küljest läheb kõik keerulisemaks – kasvab regulatsioonide hulk, maailma majanduskeskused on muutumas, järjest kasvab muutuste tempo erinevates tööstusharudes ja sellest tulenevalt muutuvad ärimudelid kiiremini kui eales varem. Teisest küljest väheneb pähe õpitud teadmiste tähtsus – faktiteadmised on paari hiirekliki kaugusel, oluliseks on muutunud info selekteerimise ja kasutamise oskus.

Kuidas me sellele reageerime? Teeme samu asju, mis seni, aga veidi rohkem ja paremini? Paneme oma lapsed kahte eelkooli ning loodame, et see tagab nendele paremad võimalused ülikooli saamiseks?

Mina ei usu, et see on hea lahendus. Sir Ken Robinson ütleb, et loovus on tänapäeval hariduses sama oluline kui kirjaoskus. Ja mulle tundub, et tal on õigus. Kahe lapse isana ütlen aga, et meie haridusüsteem seda täna sellisena ei käsitle.

Meie haridussüsteem, kui jätkata sir Robinsoni mõttega, on nagu kiirtoit – kõik on maksimaalselt standardiseeritud ja seetõttu suunatud “keskmiste tootmisele” ning on seega talente raiskava iseloomuga. Koolis käimise eesmärk on teadmiste meeldejätmine ja nö ainuõigete vastuste andmine teadmiste kontrollimisel. Väga suurt rõhku ei panda erinevates ainetes saadud teadmiste ühendamisele ja uue otsimisele ning avastamisele.

Ma olen kaugel sellest, et öelda, et kooli pole vaja või et enam ei pea õppima – muidugi peab. Oluline aga on, et õpetatavad teadmised ja oskused vastaks kaasaja nõuetele. Nüüd jõuame koos mõtlemiseni – usun, et kool on kõige paremas mõttes selline, nagu meie lapsevanematena seda soovime. Kooli, ja ka kogu ühiskonna kujundamiseks, oleks vaja laiemat diskussiooni võimalike lahenduste üle.

Mõned lõpetamata mõtted, kust minu meelest saaks lahendust otsima hakata:

1. Kui suur on loovat mõtlemist, arendavate meetodite osakaal meie ülikoolides tulevaste õpetajate ettevalmistuses? On see piisav?
2. Kui suur on nende meetodite osakaal laste õpetamisel? Nagu öeldud on praegune koolisüsteem suunatud standardiseeritud teadmiste ja oskuste paljundamisele ja taasesitamisele. Minu meelest peaks hariduse omandamine sisaldama rohkem õppemeetodeid, kus on vaja probleeme ära tunda, ideid otsida, lahendusi välja valida. See õpetaks märkama, infot otsima, infot kasutama ning otsutama. Eksiarvamuste vältimiseks tahan siinkohal veelkord rõhutada, et loovus ei ole teadmiste omandamise vastand – otse vastupidi – põhjalikud teadmised ning oskus teadmisi kasutada on loovate lahenduste leidmise vältimatu eeldus.
3. Kuidas saaks loovust hinnata? Hindamise vaatepunktist on standardiseerimine loogiline – kui kõik on standardiseeritud, siis on tulemused täpselt mõõdetavad ja lapsi lihtsam hinnata. Originaalset mõtlemist ja lahenduskäike on raske omavahel võrrelda ja seega ka hinnata. Kõike eelnevat arvestades – lihtsam on loovusega mitte jännata ja seda mitte hinnata? Aga kas alati peab üldse hindama? Äkki võiks lõpetada laste omavahelise võrdlemise ja märgata hoopis lapse edusamme võrreldes sellega mida ta oskas ja suutis eile ning sellest tulenevalt tegeleda tema arendamisega individuaalselt?

Ma juba tean mitmeid vastuväiteid, mis eelmisi küsimusi lugedes tekkisid. Ärge siiski unustage, et need olid küsimused. Küsimused, mis on ajendatud sellest, et mulle tundub, et täna koolis pakutav on teravas vastuolus sellega, mida homses ühiskonnas vaja on. Otsime koos lahendusi!

Lõpetuseks tsiteerin veelkord sir Robinsoni mõtteid: meie haridussüsteem peaks kiirtoitlustuse kontseptsiooni asemel omaks võtma põllumehe lähenemise – iga taime eest tuleb hoolt kanda. Me ei saa määrata või ennustada lõpptulemust, aga me saame luua tingimused, kus igal taimel ja talendil oleks võimalik õitsele puhkeda.

Meie väikese rahvaarvu juures on see eriti oluline.