IBM´i poolt selle aasta kevadel 66-s riigis 33 tööstusharu liidri seas läbi viidud uuringust selgus, et tänased ärijuhid usuvad, et tulevikus edukas olemiseks on kõige olulisem kompetents loovus (vt joonis allpool).
Loovuse all peetakse siis silmas oskuseid:
- leida uusi seoseid,
- mõista tervikut,
- muuta ärimudelit,
- aidata oma inimestel mõttekrampidest ja stereotüüpidest välja tulla,
- jmt.
Peamised põhjused mis loovust järjest olulisemaks muudavad on:
- kasvav regulatsioonide hulk,
- maailma majanduskeskuste muutumine (Aasiasse kandumine),
- järjest kasvav muutuste tempo erinevates tööstusharudes ja sellest tulenev ärimudelite muutumine,
- infohulga pidev kasv ja klientide ootuste ning teadlikkuse kasv.
Ühesõnaga kõik läheb keerulisemaks (mis pole uudis) ja rohkem on vaja oma peaga mõelda. Nii USA-s kui Euroopas on äriajakirjades ja blogosfääris see teema kõvasti arutelusid tekitanud. Peamine arutelu objekt on haridussüsteem – kas ja kui palju see loovust toetab või pärsib.
Mis on olukord Eestis?
Aus vastus on, et mina ei tea – mul on rohkem küsimusi kui vastuseid.
Seega, ma riskin nüüd eksida, aga minu meelest domineerib Eestis loogilis-ratsionaalne mõtlemine ja loovus on teisejärguline. Koolis käimise eesmärk on teadmiste meeldejätmine ja nö ainuõigete vastuste andmine teadmiste kontrollimisel. Väga suurt rõhku ei panda erinevates ainetes saadud teadmiste ühendamisele ja uue otsimisele ning avastamisele.
Ma olen kaugel sellest, et öelda, et kool on paha või et õpetajad on süüdi. Õpetajad on kahtlemata ka keerulises olukorras – ühelt poolt panevad neile kohustused kehtivad õppekavad ja teiselt poolt tahavad lapsevanemad kiirelt tulemusi näha.
Mõned lõpetamata mõtted, kust minu meelest saaks lahendust otsima hakata, näiteks – kas meie ülikoolides õpetatakse tulevastele õpetajatele loovtehnikaid? Minu teada mitte. Ja isegi kui õpetaja tahaks, siis kuidas ta saaks loovust hinnata? Praegune koolisüsteem on suunatud standardiseeritud teadmiste ja oskuste paljundamisele. Hindamise vaatepunktist on see loogiline – kui kõik on standardiseeritud, siis on tulemused täpselt mõõdetavad ja lapsi lihtsam hinnata. Originaalset mõtlemist ja lahenduskäike on raske omavahel võrrelda ja seega ka hinnata. Kõike eelnevat arvestades – lihtsam on loovusega mitte jännata ja seda mitte hinnata?
Aga kui see on teravas vastuolus sellega, mida homses ühiskonnas vaja on? Millised on lahendused? Kes ja kust saab seda muutma hakata? Kirjuta siin oma mõtteid, lisa linke uuringutele jne.
IBM´i uuringu kokkuvõttev joonis:
AUG
Mnjah.
Ma olen poole silmaga aastaid jälginud, mida äriliidrid tulevikuoskustena näevad. Ja mul on küll hüpotees, et see on väga moetundlik valdkond, kus moed vahelduvad väga kiiresti. Kui suurkorporatsioonid hakkasid Aasiasse laienema, siis polnud vajalikumat asja kui globaliseerumine. Siis hakati rääkima, et muutuste rütm on hirmus kiireks läinud ja kõige tähtsam on muutuste juhtimine. Siis saabus innovatsiooni õnnistav ajastu. Nüüd siis oleme jõudnud loovusesse.
Kui vaadata, mis selle IBM-i uuringu taga on, siis näeme tavalist ärimaailma sõnavara, millel sügavam sisu on tihti üsna kaheldav.
Ole valmis tihti muutma oma ärimudelit! – Kas keegi seletaks, milleks?
Invite disruptive innovation – mis nende sõnade taga on?
Saabuvad ennekuulmatud võimalused, mis muudavad meie ettevõtteid dramaatiliselt (jättes targu märkimata, mis see ennekuulmatu on ja mis see dramaatiline muutus on) – tavaline konsultantide müügiartikkel parema tuleviku lubadusega (sest kes meist suudaks vastu panna soovile osta paremat tulevikku!)
include CEO-s – nojah, ega ilma juhi tarkade näpunäideteta ju tänapäeval midagi ei sünni. Ja selline CEO on juba iseenesest mõista visionäär.
Kokkuvõttes väga hea ülevaade hetkel valitsevatest juhtimisalastest stereotüüpidest ;)
Aga selles on küll päris tõsine iva, et koolid on keerulises olukorras.
Jep, eks kogu (äri)ajakirjandus on müüte ja strereotüüpe täis. Mõned mõnikord seavad neid kahtluse alla – hiljuti just lugesin endise Inteli juhi Andy Grove seisukohta, mis tänasele USA-s ja Eestis valitsevale ultraliberaalsele majandusstereotüübile vastupidiselt väidab, et tootmise Aasiasse viimine on kahjulik nii ühiskonnale kui pikemas perspektiivis ka ettevõttele endale.
Lühidalt öeldes väitis ta, et kui kogu suurtootmine viiakse riigist välja, siis kaovad ka oskused ja traditsioonid ning et selle vältimiseks tuleks kehtestada Aasias tehtud kaupadele tollimaks. Ja selle maksutulu peaks suunama otse start-up firmade suureks kasvatamise toetamisesse.
Olen seda ideed puht huvi pärast paari Eesti juhi peal testinud ja saanud tagasisidet, et see on ikka mõeldamatu ja et vanahärra eksib.
Kas nüüd need 1500 juhti, kes uuringus osalesid, kõik eksisid on iseküsimus, aga meedias kirjutatust on nad mõjutatud kindlasti. Ja kes ei oleks? Ja veel – mis on reaalsus? Kui piisavalt kaua ühte mõtet korrata, siis ühel hetkel see muutub reaalsuseks – heaks näiteks Cato vanem ja tema kuulus “Kartaago tuleb hävitada”. :-)
See küll läheb nüüd haridusteemadest kaugele, aga tuli lihtsalt meeldena näitena dogmadest, mis meid juhivad ilma, et me neid üldse vaevuks kahtluse alla seadma.
Meenus, et just paar päeva tagasi vastasin isegi mingile globaalsele juhtide uuringule. Kuna vastusevariandid olid ette antud, siis polnudki erilist võimalust koostajate ettenähtud raamistikust kõrvale kalduda. Üldises plaanis tean juba ette, mis järeldustele selle uuringu tulemusel jõutakse.
Nu see on “uuringu” tegija professionaalsuse küsimus. Muidugi – IBM´i uuring koosnes näost-näkku intervjuudest – võib olla nii hea kui halb :-).
Eesti vs Rootsi haridussüsteemist + õppejõu kogemus: http://paultammert.wordpress.com/2010/02/21/vor…
Aitäh põneva lingi eest!
Haridussüsteem on kogu inimeste valitsemissüsteemi olulisem osa, “…Hindamise vaatepunktist on see loogiline – kui kõik on standardiseeritud, siis on tulemused täpselt mõõdetavad ja lapsi lihtsam hinnata.” … ja hiljem neid täisealistena parmini juhtida ning nendega manipuleerida.