Kui riik tahab rohkem töökohti ja ettevõtjaid, siis tuleb ettevõtluse teele meelitada tänaseid keskastmejuhte ja spetsialiste.
Töötutele suunatud programmid on kindlasti vajalikud juba kasvõi sotsiaalses mõttes, aga kahtlustan, et sealt väga palju reaalseid ettevõtteid ei tule.
Luban endale nüüd suure üldistuse (ja vabandan juba ette), aga inimesed jäävad üldjuhul töötuks siiski mingil põhjusel…
Keskastmejuhid ja spetsialistid on aga seevastu ennast oma tänases organisatsioonis juba tõestanud – nad suudavad ja tahavad asju ära teha. On hakkajad. Usun, et nende seas on paljud, kes vajavad vaid väikest tõuget ja nad teevadki oma äri. Nendest omakorda osad ebaõnnestuvad. Loomulikult.
Kas see tõuge peaks olema koolitus, teadlikkuse suurendamise kampaania või eraldi toetusmeede on omaette teema, aga usun, et see oleks suure potentsiaaliga sihtgrupp ettevõtluse edendamiseks.
Arutame selle üle!
Kaks peamist vastuargumenti, mida olen kohanud, pole minu jaoks veenvad olnud:
- Argument nr 1: ettevõtjaid on igas ühiskonnas alla 10% ja juurde ei saa neid mingi valemiga, sest inimloomus on selline. Uuringud on selgelt näidanud, et eksisteerib seos ettevõtlusalaste teadmiste ja ettevõtlikkuse vahel – seega see on kindlasti suurendatav hulk. Küsimus ongi selles, et tuleb valida õiged inimesed.
- Argument nr 2: See on olemasolevatel firmadel tooli alt ära tõmbamine kui riik hakkab kampaania korras nende töötajaid ära meelitada. Nii mõtlev juht valetab endale – inimene lahkub vaid siis kui tal on olemasolevas kohas midagi puudu. Ma hoopis usun, et see tuleks olemasolevatele firmadele ka kasuks – lööks verevahetuse käima ja uued inimesed saaksid võimaluse.
Mida Sina arvad?
FEB
Ma olen põhimõtteliselt sinuga nõus, et kui ettevõtlusesse kedagi meelitada, siis ei pea need tingimata töötud olema.
Ma tahtsin aga norida natukene üldse probleemi püstituse üle: “Kui riik tahab rohkem töökohti ja ettevõtjaid, siis tuleb ettevõtluse teele meelitada tänaseid keskastmejuhte ja spetsialiste.”
Me kujutame endale ette, et riik tahab rohkem töökohti ja et riigil on vaja ettevõtjaid. Justkui selleks, et siis on ju inimestel tööd rohkem ja maksuraha laekub rohkem ja kõik muu tore. Minu meelest aga sealtmaalt see meie probleem juba pihta hakkabki – meie kui kodanikud, ei näe ise suurt pilti. Seda, et ettevõtjaid vajame meie…
Ettevõtjate vajalikkuse osas pole meil sellist “küünarnukisurvet” ühiskonnas nagu tuletõrjujate, arstide või kasvõi kaupluses müüjate osas. Meie ühiskonnas ei ole üldlevinud konsensust ja arusaama, et ettevõtjad on meie kõigi jaoks üks väga tähtis seltskond tublisid inimesi. Me muutume närviliseks, kui näiteks arstide, õpetajate või päästetöötajate hulk oluliselt vähenema hakkakb aga ettevõtjate kohta ei räägi keegi mingitest sellistest muredest. Tunnen ise mitmeid palgatöötajaid, kelle arvates ettevõtjad on üks kari pätte ja sulisid:) (Tõenäoliselt ongi nende hulgas ka pätte aga kindlasti mitte suurem enamus)
Ühesõnaga, tahtsin avaldada arvamust, et riik (ja selle juhtorganid ning institutsioonid) ei peakski olema see, kes valjul häälel rohkem ettevõtjaid nõuab – need peaks olema ikkagi hoopis kodanikud ise. Ka palgatöötajad ise peaks nõudma rohkem ettevõtjaid, et tekiks parem konkurents ja neile rohkem sobivaid töövõimalusi.
Palgatöötaja ei saa ju hakkama ilma ettevõtjata, ettevõtja ei saa hakkama ilma palgatöötajata ja neil mõlemil on tõenäoliselt ka riiki vaja:) See peaks vastastikune koostöö olema.