Kas oled kordki tulnud koosolekult ja küsinud endalt, et mida kuradit me seal tegime ning kas see oli väärt sellele kulutatud aega? Olete lahendanud küsimust, mida võib olla hetkel polegi vaja lahendada? Või pole vaja lahendada selle seltskonnaga? Kui küsimus ja seltskond olid õiged, siis võis see kripeldus tekkida kuna lahendused, mis “leiti” olid need samad, mida oled kohvinurgas juba tüdimuseni kuulnud.
Allpool paar minu tähelepanekut, mis selliseid tagajärgi ennetada aitavad.
- Küsi endalt, kas küsimust on vaja täna lahendada? Peale uue kontorihoone valmimist küsisid töömehed maastikuarhitektilt, et kuhu kõnniteed tuleb teha ja kuhu haljasalad. Unustage kõnniteed ning tehke igale poole haljasalad, vastas maastikuarhitekt. Järgmisel aastal kui inimesed olid murule rajad sisse käinud lasi ta nende radade asemel kõnniteed rajada. Sai ühtaegu ilus ja praktiline. Äkki saate mingi osa küsimuse lahendamisest edasi lükata kuna tulevikus leiate suure tõenäosusega etema lahenduse?
- Ideeprotsess vajab lisaks suurepärasele läbiviijale (ja mõnikord ka sekretärile) “aknapesijat“. “Aknapesija” ülesanne on analoogne narri rollile õukonnas – ta küsib küsimusi, mida teised liiga lapsikuks või ebasobivaks peavad. Ta võib kahtluse alla seada nii teema, mida arutatakse kui ka lahendused mida leitakse. Sellised küsimused võivad mõnikord olla need, mis väga täpselt paika loksunud hierarhiaga meeskonnas aitavad seltskonna stampidest lahti raputada ja mõtted värsketele radadele suunata.
- Enne ajurünnaku loova osa algust, aga peale seda kui teema on formuleeritud, jagage igale osalejale puhas leht paberit ja “parkige” sinna kõik ideed, mis osalejatel juba enne algust vaatlusaluse küsimuse vastustena olemas on. Seejärel leppige kokku, et neid ideid ei kasutata enne kui koosolek läbi on. Sel viisil loote paremad eeldused, et tõepoolest uusi ideid otsite. Võtke need vanad ideed appi kui hakkate järgmisi samme kokku leppima – edasised tegevused valige välja ikka kõikide olemasolevate ideede seast. Võite lisaks anda ka teise paberi, kuhu inimesed saavad kirja panna kõik nende peas “tiirlevad” aktuaalsed tööprobleemid ja -mõtted – kellel on selleks mõni saatmata jäänud või vastu võetud e-kiri, kellel eelarve küsimused või tegemata telefonikõned. Ka see aitab aju eelseisva jaoks “puhastada” – to-do list on paberil, midagi ei unune ning saate täielikult keskenduda sellele miks kokku tuldi.
Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega
3
JUN
JUN
Tead, Indrek, mul on üks kahtlus. Ja see kahtlus kahtlustab, et see jutt näib paganama õigena, aga pole seda siiski mitte. Ja miks? Selliste koosolekute taustal toimuvad teatavad protsessid, mida Chris Argyris on kokku võtnud organisatsiooni kaitserutiinidena. Ehk väga tihti toimivadki inimesed organisatsioonides oma ja organisatsiooni parimate huvide vastu sellel lihtsal põhjusel, et nad ei taha ise haiget saada ja enamasti ka teistele haiget mitte teha. Kaitserutiinid tekivad mitte organisatsioonide tõttu, vaid selle tõttu, et seal töötavad inimesed. Kes on, noh, üldjoontes inimesed.
Või kui teisiti öelda, siis pahatihti on koosolekute taustal hulk selliseid protsesse, mida endale ei teadvustatagi. Ja sel põhjusel soovitused “võta labidas vasakusse kätte” ei kipugi toimima. Sest kui hakatakse neid või teisi soovitusi rakendama, siis on allhoovused juba oma töö teinud ja pehmendatakse tagajärgi, mitte ei tegeleta põhjustega.
Veigo – ma pole küll Chris Argyris´e lähenemisega kokku puutunud, aga siiski on üks osa minust Sinuga nõus ja teine ei ole. Nõus olen selles osas, et ma olen kaugel arvamusest, et selline “retsept” on universaalne ja töökindel. Otse vastupidi – selliseid retsepte ei saa keegi kunagi anda. Pigem on minu number üks sõnum, et nendele minu poolt osundatud asjadele oleks vaja mõelda – mitte neid negatiivseid ilminguid kohe loomulikuks ja vältimatuks pidada.
Samas – Sinu poolt viidatud protsessid on kindlasti olemas – olen neid kohanud ise osalejana küll ja küll. Mida suurem organisatsioon seda rohkem neid kohtab. Mina isiklikult vihkan neid :-)). Jällegi – mingites olukordades on enda ja teiste säästmised vajalikud – ja see on paljuski empaatiaga seotud teemade ring. Kui aga enda ja teiste säästmise nimel hakatakse suust välja ajama sooja õhku ja asjast enam ei räägita, siis peaks midagi ette võtma.
Konkreetne kõnnitee ja haljasala lahenduse näide taandub vast sageli sinna, et detailplaneeringus nõutakse nii ühe kui teise paika panemist enne kui ehitamist lubatakse. Ehk siis seadused ja teised regulatsioonid ei luba mõistlikke lahendusi pruukida.
Mis aga mõttelagedaid koosolekuid puudutab, on mul juba 5 aastat hea ravim nende vastu kasutusel: ei osale ühelegi koosolekule :-P
Ma praktiseerin ka selle medikamendi tarbimist, mitte veel küll 5 aastat :-).