Mäletate seda muinasjuttu? Rumal kuningas oli alasti linnas patseerimas arvates, et kannab oma uusi ja uhkeid rõivaid ning keegi ei julgenud tema alasti olemist mainida. Kohati on vähemalt mul tunne, et tänased organisatsioonid on samas olukorras.
Lugedes suvalist juttu innovatsioonist ja loovusest ja ei saa märkamata jääda kuidas rõhutatakse, et ideede leidmiseks on vaja vaba mõttelendu. Mis aga tegelikult toimub? Ikka usutakse kehtivat töötatud tundide ja tulemuse vahel agraar- ja industriaalühiskonnast tuttav lineaarne seos - mida rohkem töötunde “sisse paned”, seda vingema tulemuse saad. Kõik justkui saavad aru, et see enam nii ei ole, aga millegipärast jätkavad ikka vanas rütmis. Ja keegi ei julge juhile öelda, et kuninga rõivad on kuidagi olematud.
Vaadake ringi – asjad mis peaks meie elu lihtsamaks tegema (s.t. nende abil peaks saama asjad kiiremini tehtud) on suure osa kontorirotte rahulolevateks pantvangideks muutnud:
- Tööpäev algab ju siis kui kohvikruus käes oleme arvutisse sisse loginud. Edasi vahime päev otsa arvutisse ja arvame, et teeme tööd.
- Jätaks hommikul e-mailid alla laadimata ja teeks seda üks kord päevas? Ei saa, seal on kindlasti midagi olulist. Sekka ka samalaadsel põhjendusel üks doos tvitterit-ja-feissbukki.
- Kui internetiühendusega peaks midagi juhtuma, siis täituvad kööginurgad inimestega kes ” ei saa tööd teha, sest net läks ju ära”.
- Kui mobiilne internet tuli, siis reklaamiti seda kui vahendit, mis laseb tööd teha igal ajal ja igas kohas ning suurendab seeläbi vabadust. Tegelikult on toime olnud paljude jaoks täpselt vastupidine – vabadus vähenes, sest oled kogu aeg kättesaadav (jah, ma tean, et neid seadmeid saab välja lülitada, aga enamus ei tea vist?) ja ei suuda ennast tööst välja lülitada.
Muide, teadlased on tõestanud, et kui oled 40-50 e-kirja “üle vaadanud”, siis oled oma aju “keemia” selleks päevaks nö kõrgema taseme mõttetegevuse jaoks ruineerinud – Londoni ülikooli teadlased viisid Hewlett-Packard´is läbi uuringu, mille tulemusel järeldasid, et infomaania on mõtte-erksusele kaks korda ohtlikum kui marihuaana suitsetamine – keerulisemata ülesannete lahendamise suutlikkus langes väga oluliselt.
Palju õnne meile :-) – nüüd on meil vähemalt olemas põhjus proovida teha tööd ilma arvutita. Kuidas oleks kui mõtleks ekraani vahtimise asemel? Alustuseks igal hommikul paar tundi?
JAN
Iva on asjas täitsa sees, kuid nagu ikka – kõik sõltub ametist ja ülesannetest.
Näiteks: kui ettevõte on seadnud oma kvaliteedimõõdikuks kliendi kirjale 3 tunni jooksul vastamise või mingi asja ärategemise selle aja jooksul, siis vastutavad isikud ei saa kord päevas meile chekata või pool päeva ilma arvutita olla :)
“Muide, teadlased on tõestanud, et kui oled 40-50 e-kirja “üle vaadanud”, siis oled oma aju “keemia” selleks päevaks nö kõrgema taseme mõttetegevuse jaoks ruineerinud – Londoni ülikooli teadlased viisid Hewlett-Packard´is läbi uuringu, mille tulemusel järeldasid, et infomaania on mõtte-erksusele kaks korda ohtlikum kui marihuaana suitsetamine – keerulisemata ülesannete lahendamise suutlikkus langes väga oluliselt.”
mõtlesin et ei kirjuta aga … kas nii “toredatele ja teaduslikele” väidetele on ka viiteid olemas?
Tere Toivo! Ikka on mõtet kirjutada :-). Ma ka ei väidaks, et see on tõsiteaduslik fakt. Nagu ma ka välja toon, on see ühes firmas (mis siis et suures) tehtud tööl põhinev väide. Väide ise pärineb viimases FastCompany ühest artiklist, mis on siiski igati tõsine ajakiri. Ja ma tegelikult ei ületähtsustaks seda fakti selle postituse põhipoint osas.
Indrek, ma ei tahaks hetkel vaielda selle üle, kas see innovatsioon ikka on nii üheselt vajalik. Muidugi, kui ikka kõik räägivad ja kõik nii üksmeelselt usuvad – no siis peab see innovatsioon ju ikka jube kõva asi olema küll (ja pole absoluutselt oluline, et enamik meist ei suuda seletada, mis see värk see innovatsioon üldse on).
Ühest küljest pole kõik töötajad projektijuhid ja muidu kõikvõimalikud juhid (kuigi see asjaolu kipub ka mul tihti ununema), teisalt sõltub ikka väga palju organisatsioonikultuurist. Sajad e-mailid päevas ei pruugi olla ühene reegel. Sõltub, nagu öeldakse.
Lõpetuseks – ja mis siis lahti on, kui ma ei ole nädal aega loov? Või näiteks kuu? Kas keegi tõesti üritab olla teadlikult loov? What I missed?
Aga mis on loovus? Lihtsuse mõttes ma defineeriks seda läbi vastandi – ehk et loovuse vastand on seisund kui rabad silmaklapid peas ühte ja sama “rada” pidi. Päevast-päeva, aastast-aastasse. Unustades sihi. Nagu tramm. Kui nii defineerida, siis ma eelistan olla loov küll :-). Aga defineerida võib mitut moodi. See siin ülal vaid minu tagasihoidlik arusaamine :-).
Kaido, ma olen 110% nõus, et seda ei saa üldistada kõikidele ametikohtadele.