Puutusin oma „eelmises elus“ palju kokku EL projektide kirjutamisega. Enam ma sellega ei tegele ja arvasin, et olen sellest maailmast pääsenud, aga võta näpust :-).

See kõik tuli meelde kui vaatasin täna üle viimase Pärnu Juhtimiskonverentsi raames toimunud Presidendi Kärajatel tehtud Lauri Karp’i ettekannet, mis sealses kontekstis ja õhustikus oli väga tugeva sõnumiga (kuna oponeeris jõuliselt enne seda saalis kõlanud pehmetele seisukohtadele).

Lauri võrdleb seal muuhulgas Eesti ja Saksamaa ülikoolidega koostöövõimaluste otsimise kogemust ja jõuab järeldusele, et Eesti ülikoolidel on selles osas palju kasvuruumi.

Ideemängu arendamisel teen koostööd Tartu Ülikooli ja Tartu Teaduspargiga ja see koostöö toimib küll hästi. Miks? Siin ongi projektikirjutamise õppetund – ükski projektide rahastaja ei anna mitte kunagi raha SINU projekti eesmärkide saavutamiseks, vaid ta maksab Sulle raha, et Sa teeksid oma projekti ära ning aitaksid seeläbi kaasa TEMA eesmärkide saavutamisele. Selles lihtsas lauses peitub kogu toetusraha saamise loogika.

Ülikool ja Teaduspark ei rahasta ideemängu tootmist, aga nad töötavad selle arendamise osas kaasa kuna see aitab nendel saavutada oma eesmärki – ülikoolis tekkivaid uusi teadmisi ärimaailmas rakendada. Ma ei pea silmas nende teadmiste rakendamist minu mängu arendamisel, vaid seda et nad näevad, et see mäng aitab näiteks ülikooli spin-offidel oma äriideesid heas mõttes turgu rikkuvateks arendada.

Win-win.

Lihtne.

Kokkuvõte kõlab küll triviaalselt (sest see ongi sõnades triviaalne, aga tegudes mitte alati) – otsi selliseid olukordi ja koostöö sujub.