Küllap oled märganud, et kuigi me peame retoorikas loovust oluliseks ja suudame leida originaalseid ideid, siis tegevuste planeerima hakkamisel on meil kombeks originaalsemad ideed kõrvale heita ja suunduda turvalisele ja tuttavale rajale – ehk hakata ellu viima tavalisi ideid. Miks see nii on?
Põhjus on omalaadses alateadlikus surnud ringis leiavad Pennsylvania ülikooli uurijad, kes viisid läbi rea eksperimente, kuhu oli kaasatud enam kui 200 inimest.
Iga loov idee ründab mingit olemasolevat olukorda soovides seda mingil viisil muuta. . Seetõttu mõjuvad uued ideed inimestele kui ebakindluse allikad, mis panevad ennast ebamugavalt tundma. Uurides inimeste varjatud eelarvamusi – neid, mida me sageli endalegi tunnistada ei taha, näiteks seisukohtasid rassismis vmt – leidsid uurijad, et organisatsioonis seostub sõna “loovus” inimeste jaoks muuhulgas ka sõnadega “oksendamine”, “mürk” ja “agoonia”.
Selliste seoste tekkimisel pole ime, et inimesed jätavad tõeliselt loovad ideed kõrvale ja valivad elluviimiseks need, mis on juba läbiproovitud ja suurema tõenäosusega ka toimivad. Puhas alalhoiuinstinkt.
Uuringu läbiviijad eesotsas Jennifer Muelleriga Pennsylvania ülikoolist nendivad, et tegelikult on tulemused iroonilised – ebakindlus majanduskeskkonnas ja karmistuv konkurents sunnib ettevõtteid üha enam otsima abi loovusest, samal ajal kui loovad ideed tekitavad organisatsioonis sees, vastuseisu, ebakindlust ja ebamugavust. Mis omakorda muudab organisatsiooni liikmed loovatele ideedele vähem vastuvõtlikuks ning vähendab nende võimet tõeliselt häid ideid ära tunda.
Autorite arvates selgitab viimane ka seda, miks me kipume loovaid ideid välja filtreerima isegi siis kui me neid tegelikult väga-väga otsime.
SEP
Tõsi on. Meie alalhoiuinstinkt ja harjumused on nii tugevad, et enamik inimesi ei suuda täita isegi enda unistusi – peab ju selleks miskit olulist muutma. Aga lahendus oleks siis?
Vat kui ma seda lahendust teaks, siis oleks vahva küll :-). Teisisõnu – eks mul mingeid mõtteid ju on, aga lahenduseks neid nimetada oleks ilmselt liialdus.
Selge on see, et mingit ühte selget retsepti pole olemas. Ma kahtlustan, et lahendusi peab hakkama otsima usaldamisest ja suurema tegevusvabaduse andmisest nii suunal juhilt töötajatele kui omanikelt juhile. Siis tuleb pühendumus ja väheneb vajadus oma tagumiku kaitsmise ja permanentse riskide maandamise järele. Väheneb poliitika ja kasvab asjade ära tegemine.
Meie tingimustes on oma osa ka inimeste säästude puudumisel – ülemusele vastupidi arvamine võib teha raskeks niigi laenudest ja liisingutest koormatud pere-eelarve finantseerimise. Keegi (ei mäleta küll hetkel, kes see oli) ütles, et ülemuse pikalt saatmise rahavaru peab kontol olema – see annab vabaduse käituda vaba inimesena.
Ja eks seda uuringut lugedes tekib ka nö muna ja kana probleem – kas sellised seosed tekivad seetõttu, et loovus on ära lörtsitud (näiteks nagu siin: http://www.juhtimine.ee/paradigma) või on see meil kaasa sündinud vastumeelsus?
Mis mõtted endal?