Indrek Maripuu

Natuke rohtu või valuvaigistit probleemide vastu?

Marje Josing kirjutab tänases EPL-is Konjunktuuriinstituudi  konjunktuuribaromeetri uuringute tulemuste põhjal:

Ettevõtjate suurim probleem on tellimuste vähesus. Nõudluse vähesus pidurdas  tööd 71% tööstusettevõtetest, 82% ehitusettevõtetest, 72% turismiagentuuridest, 68% transpordifirmadest. /…/ Eesti ettevõtjatest jäävad ellu need, kes oskavad müüa ka langevatel ja  konkurentsitihedatel turgudel ning kes on hinnas paindlikud ja efektiivsed. Midagi on valesti, kui meie tööjõukulud on mitu korda odavamad vanade Euroopa riikide tööjõukuludest, kuid toodete või teenuste väljamüügihind on sama või isegi kallim.

Võtsin ka need uuringud välja ja huvipärast vaatasin kuidas tööstusettevõtted ja teenindusettevõtted, siis on hinnanud konkurentsiolukorda ning mis nende arvates on suurim äritegevust takistav majanduskeskkonnategur. Kui tegutsed ka nendes valdkondades, siis saad oma arvamust allolevate diagrammidega võrrelda – need on koostatud valdkonnas tegutsejate koondarvamuste alusel.

On suhteliselt ootuspärane, et mõlema sektori ettevõtete hinnangud on suhteliselt sarnased - viimasel ajal peetakse suurimaks takistuseks vähenenud nõudlust (diagramm näitab % vastanute arvust) ning veel aasta tagasi suureks probleemiks olnud tööjõumure on leevenenud.

Tööstusbaromeeter (kliki pildil, et suurema näha):

Teenindusbaromeeter:

Ega need trendid pole ju erilised üllatused – viimasel ajal räägitakse sellest igal pool. Samas tekkisid mõned mõtted. Esiteks tuleb Josinguga nõus olla - paindlikkus ja efektiivsus on tähtsamad kui aasta tagasi. Reservi suurema efektiivsuse saavutamiseks peaks “keskmises” ettevõttes olema küll. Ma ei taha öelda, et me peaks ainult ja esmajoones hinnaga konkureerima, aga on vähe põhjusi, miks meie omahind peaks eksportturgudel tegutsevatest konkurentidest kallim olema - võib olla liiga suured investeeringud või mastaabiefekti puudumine? Tööjõukulude osas on meil siiski veel eelis - Eurostati andmetel oli keskmine tööjõukulu Eestis 2006 aastal 5,49€, samal ajal kui EU keskmine oli 20,53€, Rootsi 32,16 € ja Soome 27,39€.

Teine mõte – vaielge vastu – aga me ei ole head müügiinimesed. Kui teenindusettevõtted, mis on peamiselt siseturule suunatud, kurdavad ka nõudluse vähenemist, siis tuleb mulle meelde ühe toitlustusäri insaideri hinnang, et kevadeks on kolmandik Tallinna kesklinna söögikohti uksed kinni pannud. Kahju kui äri halvasti läheb, aga kas sulle tuleb meelde, millal mõni söögikoht tõsiselt vaeva nägi, et sind enda juurde sööma saada? Kasvõi päevapraadi. Mina söön olude sunnil iga päev Tallinna kesklinnas ja sellist juhust meelde ei tule. Kui mitte arvestada Statoili, kes iga tankimise ajal mulle hotdogi ja/või kohvi proovib müüa :-).

Mis siis teha?

Tasuks kindlasti oma ärimudel ja kulude struktuur üle vaadata. Hetkel sellest pikemalt ei kirjuta, aga kui vaja, siis tulen heameelega kaasa mõtlema. Kirjutada jõuan ärimudeli temaatikast ehk juba jaanuaris.

Teine soovitus seondub müügiga. Pange mõte tööle - nutikas reklaami- või müügilahendus ei pruugi olla üldse suur ja kulukas, vaid keerulisele ajale kohaselt soodne ent see eest silmajääv. Paar näidet maailmast on allpool piltidena esitatud, aga enne seda veel selle tuttava toitlustuse insaideri juurde – tema kogemus ütles, et vähemalt Tallinna vanalinnas on vanad unustatud kliendipüüdmise viisid majanduslanguse ajal jälle “tööle” hakanud – flaierid ja “sisseviskajad” toovad maja täis. Nii et kui sinu ettevõtte ajalugu on veidi pikem, siis sobra ka minevikus – äkki on seal peidus müüginipid, mis veel eelmine aasta tundusid primitiivsed ja vanad, aga mida nüüd tasuks uuesti proovida?

Nüüd lubatud pildinäited – esmalt hambakliiniku reklaam ja allpool juurviljapoe oma. Mõlemad näited on pärit siit. Muide – sealt lehelt leiab ka rohkem inspiratsiooni.

Kolmas mõte, mis tegelikult on pigem eelmise jätk :-). Ma ei tea, et keegi oleks Eestis erinevaid reklaame väga põhjalikult uurinud (ilmselt on, aga mulle pole silma jäänud, kui sa tead, siis ole hea pane viide kommentaarina siia alla), aga tuli meelde ja otsisin üles, et 2007 aasta mai Director kirjutas ühest tööpakkumiste uuringust. See uuring jõudis järeldusele, et need on surmigavad ja jube sarnased – näiteks 300-st uuritud pakkumisest 291 lubasid huvitavat tööd, 178 kaasagset töökeskkonda jne jne. Ma kahtlustan, et paljude reklaamidega on sama lugu – need ei köida kuidagi.

Soovitus: hinda enda reklaamid kriitilise pilguga üle – kas see kutsuks sind ostma kui sa poleks oma ettevõttest enne midagi kuulnud? Või on see “linnuke” kirjas reklaam?

*

Kas oli kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu äriloovuse fännilehega Facebookis.

*