Sattusin mõned päevad tagasi rääkima ühe juhiga Alexander Osterwalderi ärimudeli metoodikast – ikka sellest, mida sügisel Pärnus kuulata võis (vt ärimudeli slaide) või mis raamatust viimasel ajal siin-seal ikka räägitakse. Teemaks oli siis metoodika nõrkused – täpsemalt, mida mina selle nõrkusteks pean.

Kuna olen seda metoodikat erinevates projektides kasutanud ca kaks aastat, siis mingi arvamus on mul tekkinud küll :-).

Esiteks pean ütlema, et hoolimata allolevast pean ma seda heaks metoodikaks – ülevaatlikkus ja süsteemsus on selgelt tugevad küljed.

Metoodika suurim nõrkus peitub hetkes kui organisatsioon on oma tänase ärimudeli kaardistanud ja vaja on otsida allikaid uueks hingamiseks ja kasvuks. Minu senine kogemus ütleb, et tavaliselt tuleb näha kurja vaeva, et kasvõi mõni vähegi asjalik idee õnnestuks valmis punnitada.

Tegelikult on sellel väga loogiline põhjus – tänase ärimudeli kaardistamine eeldab ratsionaalse mõtlemise kasutamist, samal ajal kui uute võimaluste leidmiseks on vaja ratsionaalne mõtlemine välja lülitada ning lateraalne mõtlemine sisse lülitada ja esimeses etapis lihtsalt aju rünnata ja otsida kõige hullemaid ideid. Ja seda me üldjuhul ei suuda ning vot selles osas Osterwalder ka abi ei paku :-). Aga hea uudis on, et seda on võimalik õppida ja harjutada.