Ma ei tea, kas siin on mingi “kõrgema jõu” vihje minu isiklikule ajakasutusele või on see siiski puhas juhus, aga viimasel ajal olen sattunud mitme allika peale, mis räägivad magamise ja saavutusvõime vahelistest seostest :-).

Milles siis asi? Mulle tundub, ja ilmselt ma ei eksi kui ütlen, et millegipärast on ka Eesti ärimaailm hakanud liiga palju väärtustama juhte, kes töötavad oluliselt rohkem tunde nädalas kui normaalne 40 tundi.Mingitel etappidel on see selgelt hädavajalik, aga ma pean silmas seda kui see on saanud normiks. Me usume, et nad on pühendunumad. Ja järelikult kasulikumad. Uuringud aga ütlevad, et see on täiesti vale järeldus.

Ühest ülemaailmsest uuringust (mille viis läbi Association of Executive Search Consultants) selgub, et järjest suurem hulk nii töötavaid juhte ei ole oma eluga rahul. Kasvav tööpinge ja pikad tööpäevad hakkavad rikkuma nende eraelu. Uuringust selgus, et:

• 46% küsitletud juhtidest vastas, et nad näevad kuidas tasakaal töö ja vaba aja vahel on viimase viie aasta jooksul läinud paigast ära;
• 87% tunnistas, et tasakaal vaba aja ja töö vahel on peamine tegur töökohal jätkamise või uue töökoha valiku puhul;
• 55% ütles, et nad keelduvad töökohast, mis olemasolevat tasakaalu veelgi töö kasuks nihutaks.

Dr Charles A Czeisler, unemeditsiiniprofessor Harvard Medical School-is väidab, et korporatiivsed väärtused, mis soosivad pikki tööpäevi ja varajasest ärkamisest tulenevaid punaseid silmi, on otsesed suurepärase soorituse vastandid. Tegelikult seab selline käitumine hädaohtu töötaja ning paneb loosirattasse terve ettevõtte, lisab ta.

Lisaks on teadlased avastanud, et 24 tundi järjest üleval olnud inimene või nädalas keskmiselt 4-5 tundi öö kohta magav inimene on oma sooritusvõimelt võrdne inimesega, kelle vere alkoholisisaldus on 1%, mis vastab kergele joobele. Kes veel ei tea, siis kerge joobe seisundit iseloomustab alanenud enesekriitika, käitumises ning kõnes ilmnev uljus, kergemeelsus ja hoolimatus, pealiskaudsus. Liigutused on elavnenud, nende täpsus aga alanenud. 

Tegelikult me ju teame, et väsinud inimene töötab halvemini kui puhanud inimene ning me ei tunnusta töötajat, kes igapäev vindine on. Aga samas me tunnustame neid, kes teevad uneajast ületunde. Miks me siis väärtustame sellist käitumist? Kui õige keelaks ära töötamise peale kella kuute õhtul? Tänasest!