California ülikooli teadlased on rottide käitumist uurides avastanud, et kui rott peale uue kogemuse saamist ei anna ajule puhkust, siis ei teki nö pikaajalist teadmist – rott unustab õpitu sellisel juhul kiirelt. Teadlased usuvad, et inimaju töötab täpselt samamoodi.

Marc Berman, Michigani ülikooli neuroteadlane, ütleb et täites oma päevas kõik pausid millegi esmapilgul kasulikuga, me tegelikult mitte ei kasuta aega tõhusalt, vaid teeme endale karuteene. Ta toob näiteks trenni ajal kõrvaklappidega muusika kuulamise – inimesed arvavad, et see aitab neil lõõgastuda, uuringud aga näitava, et see hoopis väsitab neid ja vähendab kogemuste omandamist ja uute seoste loomist. Samal moel mõjub ka nutitelefonist pidev e-kirjade või Facebooki lugemine või mängude mängimine.

Nii et kui tahad, et ajuaparaat tõhus oleks ja Sind jätkuvalt heade ideedega varustaks, siis unusta viimse võimaliku tõhususe tagaajamine oma päevaplaanides.

Vähem aga räägitakse sellest, et iga ajahetke viimase piirini efektiivseks timmimine on parim viis ka loovuse ja kire “tapmiseks”. Aga need kaks on kõige olulisemad eeldused edu saavutamiseks.

Parim mida sa teha saad on kasutada seda niinimetatud “surnud” aega ükskõik mille jaoks, aga mitte ajada taga viimast võimalikku efektiivsust. Kasuta seda aega unistamiseks, huvitavate ja uute inimestega tutvumiseks, mõtte vabaks lendamiseks, millegi senisest erineva lugemiseks, molutamiseks (Fred Jüssi nimetab seda aega viljakaks mitte midagi tegemiseks). Isegi uni on etem kui näiteks kiiruga paarile e-mailile vastamine. Nendel hetkedel on sul suurimad võimalused olla loov (seda muidugi eeldusel, et saad koosolekud, pauerpointid ja ekselid peast välja)  ja leida mingi uus lahendus või idee. Kus oli Newton oma avastusi tehes? Aga Archimedes?

Hoolimata sellest, et elu on läinud kiiremaks kui sada aastat tagasi, ei mõtle me täna kiiremini kui tollal. Oma raamatus “Ten thoughts about time” tuletab Bodil Jönsson meelde, et heade mõtete tekkimiseks kulub aega ja seda mitte ainult otsesele mõtlemistegevusele, vaid eelkõige erinevate mõtete “settimisele” ja nende vahelisete seoste tekkimisele. Ja see saab juhtuda ainult puhkeseisundis.

Meie tänases elukorralduses hakkab enamusel meist kiire juba kohe hommikul – peale kella vaatamist. Ja see määrab meie tempo ja kreatiivsuse kogu päevaks. Tihedalt täistuubitud kalender, mis annab võimaluse öelda, et “oi-ma-see-nädal-olen-juba-täitsa-kinni” annab meile nii vajalikku stressihormooni, mis aitab rahuldada meie töönarkomaania vajadusi ja tunda ennast olulisena. See tempo määrab ka üsna täpselt ära meie parima võimaliku tulemuste taseme. Ja see pole eriti kõrge. Palju õnne!

P.S. Loomulikult ei tähenda eelnev, et ajaplaneerimine on üdini halb – seal on lihtsalt lõksud mida tuleb vältida, aga mida kiputakse unustama, sest tahaks ju rohkem jõuda :-).

P.S.S. Muide, miks on näiteks skaibis staatused “eemal”, “kaua eemal” jne, aga ei ole “mõtlen”? Ja kui oleks, kui paljud seda kasutaks (jättes mulje nagu muul ajal ei mõtleks, eks)?