Kirjutan sellele kahe käega alla! Näen pidevalt sama asja – kui esimene enam-vähem sobiv idee on laual, siis on kole kiusatus kohe ellu viima tormata. Minu teada on aga matemaatika ja meditsiin ühed vähesed valdkonnad, kus on olemas nö ainuõiged vastused. Enamus valdkondades on asi sellest kaugel ning seetõttu tuleks üles otsida ka järgmised ideed.

Selle testimiseks, mis lainel Sinu ajurünnakule tulnud inimesed on, võid kasutada ühte lihtsat ülesannet:

1. Palu neil kirjeldada, mis oleks maailmas teisiti kui inimesel oleks 10 sõrme asemel 14 sõrme.
2. Jälgi, mida nad Sulle vastama hakkavad.

Esimese vastusega rahuldujad hakkavad rääkima, et näiteks tööriistad oleks teise disainiga, klaveri klaviatuur oleks ilmselt senisest erinev jmt.

Samal ajal hakkavad need, kes süvenevad ja asjade üle rohkem juurdlevad, pakkuma, et Bach oleks kirjutanud teistsugust muusikat (sest klaviatuur on ju teistsugune), juveelipoode oleks ilmselt rohkem (sest sõrmi, kuhu neid torgata on ju rohkem), tõnäoliselt ei arvutaks me kümnendsüsteemis (arvutamine ja käelised tegevused on otseses seoses) jne.

Märkad sisulist erinevust? Esimene loobib, mis pähe tuleb, teine “kaevab” sügavamalt.

Nii lihtne see ongi!

Mille siis asi?

Põhjuseid on mitu. Üks olulisemaid on omalaadne kuulajate ootuste juhtimine, mida me kipume tegema, et vähendada enda ebakindlust. Me justkui arvame, et selline sissejuhatus teeb kuulajad meie kohe kõlava idee suhtes leplikumaks.

Aga kust tuleb see ebakindlus ja kuidas sellest lahti saaks? Hästi lihtne – ära vaata ideed kui valmis asja, vaid vaata kui lahenduse leidmise protsessi algust. Teiste sõnadega ära hinda, mis see idee ON, vaid mõtle mis sellest TULLA SAAB.

Nagu lapsed, kes ei küsi ainult “Mis see on?”, vaid ka “Aga mida ma sellega teha saan?”.

Hea idee tekitab alguses rohkem küsimusi kui annab vastuseid. 

Sulle pole ilmselt uudis, et küsimused, mida koosolekul arutatakse, on oma olemuselt korduva iseloomuga s.t. me tuleme nende juurde mingi sageduse ikka ja uuesti tagasi: Kuidas tõsta müüki? Milline võiks olla järgmine kampaania? Kuidas vähendada lepingute lõpetamist jne.

Mõnikord on vaja neid asju ratsionaalselt arutada ja valida juba mõni varem proovitud lahendus. Enamasti on siiski arukas otsida ka uusi lahendusvõimalusi.

Aga mis juhtub?

Korduvate küsimuste puhul on tavalisest veel raskem inimesi “käima saada”. Nad kipuvad pakkuma ideid, mida oled juba n+1 korda kuulnud.

Sellest karist mööda triivimiseks tehke lihtne parkimismaja harjutus:

1. Anna ajurünnaku alguses igale osalejale tühi paber ja palu tal 2-3 minuti panna kirja need ideed, mis tal olid arutluse all oleva probleemi lahendusena juba enne koosoleku algust olemas.
2. Seejärel “parkige” need ideed kuskile ära (kleepige seinale, istuge peale, pistke kotti vmt) ja leppige kokku, et ajurünnaku jooksul te neid ei kasuta.
3. Võtke need ideed välja peale ajurünnaku lõppu nö ideede hindamise ja järgmiste tegevuste otsustamise ajaks.
4. Valige tegevused kõikide ideede seast.

Sel moel lood suurema eelduse, et inimesed tõesti töötavad kaasa ja pingutavad lahenduse leidmise nimel, mitte ei paku vanu, äraleierdatud ideid.

Inimesed võtavad koosolekule tulles oma “seljakoti” kaasa – mõni mõtleb pooleli jäänud ülesannetele, teine sellele, mida ta pärast tegema hakkab, kolmandat segab mõni isikliku elu sündmus. Koosoleku juhina saad üsna lihtsalt aidata inimestel “kohale jõuda”.

Selleks anna enne koosolekuteemade juurde minemist inimestele 2 x 2 minutit, mille jooksul jagunetakse paaridesse ja räägitakse teine-teisele sündmusest, tegevusest või asjaolust, mis parasjagu meeli erutab – see võib olla seotud nii töö- kui eraeluga, positiivne või negatiivne, juba toimunud asi või tulevikus võib-olla juhtuv asi. Sisu pole tegelikult oluline – tähtis on, et inimesed saavad ennast “maha laadida” ja teema välja rääkida. Teine kaks minutit vahetatakse naabriga rollid – esimesena rääkija kuulab ja vastupidi.

See lihtne harjutus aitab osalejatel peale rääkimist teema “kõrvale panna” ja koosolekule keskenduda. Olen seda korduvalt proovinud ja ikka ja jälle nentinud, et lihtsuses peitub võlu :-).

Selleks, et aga oma igapäevastes küsimustes uus vaatenurk leida, sobib näiteks tagurpidi ajurünnaku metoodika, millest kirjutasin kunagi ammu siin.

Nime tugevuseks on tuntus – Leonardo da Vinci toob paljudele meelde kunstniku, leiutaja ja geniaalse mõtleja. Lisaks saame seda nime kasutada rahvusvaheliselt. Võidunime autor on Vahur Kala.

• Anna igale osalejale kolm paberlipikut.
• Palu neil: esimesele kirjutad mingi objekt (Mis see on?), teisele kirjutada mingi asja funktsioon (Mida sellega teha saab? ja kolmandale kirjeldus (Milline see välja näeb, kuidas lõhnab vmt?).
• Tehke kolm hunnikut – ühes on kõik objektide lipikud, teises funktsioonide lipikud ja kolmandas kirjelduste lipikud.
• Jagunege paaridesse.
• Las iga paar võtab igast hunnikust ühe juhusliku lipiku.
• Las iga paar mõtleb 10 minutiga välja, mille nad just “leiutasid”.
• Esitlege oma tooteid teistele.

Analoogseid nippe on selles postituses veel.

Aga miks see harjutus töötab? Väga lihtne – kuna inimesed ei pea rääkima oma ideedest, siis võetakse maha hirm seltskonna ees rumalasse olukorda jääda. Teiseks – see sunnib siiski kohe aktiivselt tegutsema ja pühib mujalt kaasa võetud mõtted peast minema. Proovi!

Allpool on tänased slaidid!