Tõepoolest, miks?

Albert Einstein on öelnud, et kujutlusvõime on olulisem kui faktiteadmised. Ilma küsimusi püstitamata on aga raske kujutlusvõimet kasutada.

Ajaloost on teada, et teine suurmees – Leonardo da Vinci – oli väsimatu miks-küsimuse küsija. Miks linnud lennates alla ei kuku? Miks tekivad veele ringid kui sinna kivi visata? Väsimatu „miksitamine“ oli see, mis hoidis tema mõtlemise aktiivse. 

Mille üle Sina praegu imestad?

Mis küsimused Sul tekivad kui Sa ümbrust jälgid?

Tee nendest nimekiri.

Tee teine nimekiri, kuhu paned kirja minimaalselt 20 miks-küsimust oma praeguse valdkonna kohta.

Põhjus on omalaadses alateadlikus surnud ringis leiavad Pennsylvania ülikooli uurijad, kes viisid läbi rea eksperimente, kuhu oli kaasatud enam kui 200 inimest.

Iga loov idee ründab mingit olemasolevat olukorda soovides seda mingil viisil muuta. . Seetõttu mõjuvad uued ideed inimestele kui ebakindluse allikad, mis panevad ennast ebamugavalt tundma. Uurides inimeste varjatud eelarvamusi – neid, mida me sageli endalegi tunnistada ei taha, näiteks seisukohtasid rassismis vmt – leidsid uurijad, et organisatsioonis seostub sõna “loovus” inimeste jaoks muuhulgas ka sõnadega “oksendamine”, “mürk” ja “agoonia”.

Selliste seoste tekkimisel pole ime, et inimesed jätavad tõeliselt loovad ideed kõrvale ja valivad elluviimiseks need, mis on juba läbiproovitud ja suurema tõenäosusega ka toimivad. Puhas alalhoiuinstinkt.

Uuringu läbiviijad eesotsas Jennifer Muelleriga Pennsylvania ülikoolist nendivad, et tegelikult on tulemused iroonilised – ebakindlus majanduskeskkonnas ja karmistuv konkurents sunnib ettevõtteid üha enam otsima abi loovusest, samal ajal kui loovad ideed tekitavad organisatsioonis sees, vastuseisu, ebakindlust ja ebamugavust. Mis omakorda muudab organisatsiooni liikmed loovatele ideedele vähem vastuvõtlikuks ning vähendab nende võimet tõeliselt häid ideid ära tunda.

Autorite arvates selgitab viimane ka seda, miks me kipume loovaid ideid välja filtreerima isegi siis kui me neid tegelikult väga-väga otsime.

Kritseldamine paneb mõtted liikuma! Seega – kas Sul on mingi toimiv süsteem oma ideevälgatuste talletamiseks?

Suvalisel ajal ja kohas?

Minu soovitus on imelihtne, isegi triviaalne, aga olen selle ise aastake tagasi taasavastanud ja julgen soovitada: osta endale (uuesti) märkmik. Ma ei mõtle kalendermärkmikku, vaid sellist, kuhu saad oma ideed kirja panna või üles kritseldada.

Kanna seda kogu aeg kaasas.

Märkmiku kasutamisel on lisaks ideevälgatuste salvestamisele (mis on peamine iva, sest kuigi sa idee tekkimise ajal usud, et sa seda ära ei unusta, on tegelikkus tavaliselt teine; ma jään vahel idee üles kirjutamiseks isegi tee äärde seisma, et mitte ideed kaotada) veel kolm suurt plussi:

• See annab võimaluse vältida ideede kohest hindamist. Me kipume nii ajurünnakul kui ka väljaspool seda ideid üheaegselt otsima ja hindama ning oleme seetõttu liiga kriitilised. Kui aga paned ideevälgatuse kirja, siis saad hiljem mõelda, kas see on hea idee või kuulub see nende teiste hulka.
• Nii uskumatu kui see ei tundu, teeb idee kirja panemine ruumi uute ideede jaoks – sa ei ketra enam seda esimest ideed edasi, kuna tead alateadlikult, et see on nüüd turvalises kohas salvestatud.
• Last, but not least: pabermärkmikku saad kritseldada nii pilte kui näiteks erinevaid ideid ühendavaid noolekesi jmt. Kritseldamine, aga paneb mõtted liikuma. Sellest räägib CNN’is (ja viitab põnevatele materjalidele edasi) väga hästi ka kritseldamisguru Sunni Brown.

Ah, et miks ei või nutitelefoni, iPadi vmt samaks otstarbeks kasutada? Ilmselt võib, aga mul on erinevatest elektroonilistest vidinatest tüdimus ja olen seetõttu märganud, et üha suurema offline aja lubamine endale mõjub hästi muuhulgas ka uute ideede leidmisele. Ja elektroonilisse vidinasse on tiba keerulisem kritseldada :-).

Oma käitumisharjumuste sellele küljele inspireeris mind mõtlema täna hommikul kohatud Aristoteles Onassise soovitus Forbes’is:

Always carry a notebook. Write everything down. When you have an idea, write it down. When you meet someone new, write down everything you know about them. That way you will know how much time they are worth. When you hear something interesting, write it down. Writing it down will make you act upon it. If you don’t write it down you will forget it. THAT is a million dollar lesson they don’t teach you in business school!

Täiendus: skännisin mõned oma paberitele tekkinud ajaviite-kritseldused sisse, neid näed siin.

.

Selleks, et aga oma igapäevastes küsimustes uus vaatenurk leida, sobib näiteks tagurpidi ajurünnaku metoodika, millest kirjutasin kunagi ammu siin.

Peep Laja kirjutas ükskord, et ta loeb nagu loom, ja see andis talle idee teha lahe uus teenus – videoraamatud.ee. Müts maha vinge asja tegemise eest ja ma loodan, et sellel teenusel läheb hästi.

Aga ma lisaks siia ühe vaatenurga veel.

Ma nimelt lugesin ka palju äriraamatuid – suur ja uhke riiul on kodus neid täis – aga ma ei loe neid enam eriti. Nende sõnum kipub korduma ja mustrid on sageli etteaimatavad. Need, mis jälle selgelt eristuvad, jätavad mulje, et seal on eristumise nimel meelega vint üle keeratud. Tom Peters on kunagi ise öelnud, et oma kuulsa “In Search of Exellence” kirjutamise ajal nad kohendasid sisu (väidetavaid empiirilisi kogemusi) nii, et see sobiks varem valmis olnud järeldustega.

Vähemalt mina tahan aga uusi mõtteid ja inspiratsiooni edasiminemiseks kuskilt saada. Kust siis? Minu tänane kogemus on…  …igalt poolt mujalt.

Selgitan.

Kogu alljärgnev vana mõttekäik tuli mul meelde, kui lugesin Jane Jacobsi väidet, et talunikud ei leiutanud traktorit, sest nad olid põllutöödega hõivatud. Kas pole hea ja kainestav vaheldus kõikidele nendele seisukohtadele, kus manitsetakse oma valdkonda üha edasi uurima, innovatiivne olema ja oma valdkonna arendusideid otsima?

Frans Johansson põhjendab raamatus “Medici efekt” (siin on tasuta täismahus ingliskeelne pdf) sellist traktori mitte leiutamise nähtust assotsiatiivsete barjääridega – oma haridusteel või tööl me õpime ära reeglid kuidas asjad on meie valdkonnas seni käinud ja me hakkame asju tegema teatud viisil. Tegelikult arendame ennast headeks koopiamasinateks.

Ütled, et alati võib õppides säilitada kriitilise meele ja kõike kahtluse alla seada ning proovida leida uusi viise? Jep, aga kui seda liiga vara liiga palju teha, siis kannatab Sinu tõsiseltvõetavus.

See ei tähenda, et haridus on kasutu – vastupidi – kui tahad mingil alal saada heaks, siis pead omandama teatud reeglid. (Üli)kool õpetab neid. Nagu Johansson ütleb:

“Sa õpid mida varasemad spetsialistid ja mõtlejad on järeldanud ning kasutad nende kogemusi enda pädevuse ülesehitamiseks.”

Aga millalgi saabub hetk kui oled küllastunud. No ei taha rohkem lugeda järjekordset uut teooriat, mis leevendab kõik mured :-). Mis siis aitab? Aitab kui “nuusutad” võimalikult palju erinevaid valdkondi. Mingil hetkel hakkad nendest valdkondadest leidma ideid oma valdkonna jaoks. Mitte kellegi teise valmis retsepte-kogemusi-lahendusi, vaid hakkad neid ise märkama ja leidma.

Thomas Kuhn on oma pool sajandit tagasi ilmunud raamatus “The Structure of Scientific Revolutions” toonud välja, et revolutsiooniliste muudatusteni ühes või teises valdkonnas on peaaegu alati jõudnud kas väga noored või alles selle valdkonnaga tegelemist alustanud isikud.

Ega Sa pole oma valdkonda liiga kauaks “konutama” jäänud? Või äkki peaks tihedalt suhtlema-uurima teiste valdkondade kohta? Mitte niivõrd teiste ärialade kohta, vaid pigem teiste elualade kohta? Lugema raamatuid, mis ei ole hetkel “kuumad äriraamatud”?

Kirjuta mida Sina arvad!

“Ideas are nothing, execution is everything” –

Klaarime selle asja nüüd ära :-). Selline lähenemine on sisutühi ja jabur. See on sama kui öelda, et öö on mõttetu ning päev on everything. Tegelikkuses on idee ja elluviimine ikka ühe terviku osad - ilma ideeta pole midagi ellu viia ja ilma elluviimiseta on idee kasutu. Elementaarne ju?

Tegelikkus on hästi lihtne - Paul Arden sõnastas selle kord nii: hea idee on see, mis viiakse ellu, kui ei viida, siis ei ole hea.

Ma ütleks seda niipidi – kui Sul on mingi idee kaua elluviimata, siis on see Sinu jaoks halb idee. Sa ei suuda / ei saa / ei taha seda ellu viia.

Viska sellised halvad ideed lihtsalt minema!

Ära hoia neid pipeline-is mõttega, et kui aega/raha/vmt saan, siis teen ära. See on enesepettus. Tee parem uutele ideedele ruumi.

Kuidas need hetked tegelikult tekivad ja mis nendele eelneb, võtab väga lahedalt kokku allolev RSA poolt tehtud kokkuvõte Steven Johnsoni raamatust “Where the good ideas come from”. Raamat on muideks TED esinejate poolt valitud üheks seitsmest must-read raamatuks. Siit saad iva kätte nelja minutiga :-).

Parim kaitse on rünnak. Annan Sulle 10 vastuväidet, mida saad kasutada suvalise uue idee kahtluse alla seadmiseks ja palli idee autorile tagasi viskamiseks.

Parim võimalus selleks on esitada talle üks või mitu vastuväidet, mida ta ei saa kergel enda kasuks pöörata:

1. Meil läheb ju hästi. Miks muuta?
2. See võis mujal toimida, aga meie olukord on erinev.
3. Kui see on nii hea idee, siis miks keegi pole seda ära teinud?
4. See on liiga kallis.
5. Hea idee, aga praegu pole õige hetk.
6. Ma ei saa aru.
7. See pole nii lihtne.
8. Kõlab nagu enesetapp.
9. Nii pole kunagi tehtud.
10. Me oleme midagi sarnast kunagi proovinud – see ei tööta.

Ainult siis, kui rakendad neid vastuväiteid järjekindlalt, võid loota sellele, et saad oma organisatsioonist loovuse välja juuritud ja keegi ei tule enam oma muudatusettepanekutega. Saate lõpuks ometi kõik tööd teha. Joosta nii kiirelt kui jalad võtavad…

.

Vanasõnad on lahedad – meil on terve rida vanasõnu ja kõnekäände, mis on ehtsad terve mõistuse väljendused. Hakkasime õhina põhiselt veidi enam kui aasta tagasi kirjutama raamatut, kus valisime välja terve hulga vanasõnu, mõtestasime neid lahti juhtimise ja loovuse mätta otsast ning panime kirja ka juhendavad küsimused ja harjutused oma organisatsiooni loovamaks muutmiseks.

Võib olla see kunagi saab raamatuks ka :-), aga hakkan neid pisitasa ka siin avaldama.

Uhkus ajab upakile

Mina-tean-seda-asja suhtumine viib äärmiselt harva suure eduni. Kuula teisi. Sageli me justkui kardame küsida nõu väljastpoolt oma “siseringi”, kardame näida ebakompetentsed. Samal ajal arutame asja meeleldi lähimate kolleegidega, nendega kelle arvamused on turvalised ja ootuspärased, kelle kohta me teame, et nad toetavad meie enda seisukohtasid.

Tule mugavustsoonist välja, küsi nõu mõnelt mitte eksperdilt – saad hoopis teise nurga alt vastuse ja täiesiti teised ideed. Ilmselt saad ka vastuväiteid enda mõtetele. Need on vastused, mis võivad käivitada suure hulga uusi ideid ja aitavad Sul vaatenurka muuta.

Mida siis teha?

• Küsimus: Kas sinu organisatsioonis on osakondasid või inimesi, kellelt sa mitte kunagi ei lähe nõud küsima?
• Harjutus: Kutsu nad järgmisele ajurünnakule ja küsi nende arvamust.
• Küsimus: Kas teised võivad sind vahel pidada maailmanabaks, kes teab alati kõike kõige paremini?
• Harjutus: Küsi on lähimatelt kolleegidelt ausat hinnangut eelmisele küsimusele.

.

Inseadi

Eks sedalaadi uuringuid on varemgi tehtud, aga seekord mitte ei hinnatud ideede keskmist kvaliteeti, vaid võrreldi parimaid ideid.

Mõned järeldused, milleni jõuti:

• Hübriidajurünnakul leiti kolm korda rohkem ideid.
• Hübriidajurünnaku parim idee oli parem kui tavalise ajurünnaku parim idee.
• Klassikalise ajurünnaku korral olid ideed omavahel sarnasemad – uute ideede leidmiseks kasutati sageli juba väljaöeldud ideid.

Veenvad tulemused selleks, et järgmine kord proovida hübriidajurünnakut?