Postitused sildiga: 'ideed'

Uhkus ajab upakile

Vanasõnad on lahedad – meil on terve rida vanasõnu ja kõnekäände, mis on ehtsad terve mõistuse väljendused. Hakkasime õhina põhiselt veidi enam kui aasta tagasi kirjutama raamatut, kus valisime välja terve hulga vanasõnu, mõtestasime neid lahti juhtimise ja loovuse mätta otsast ning panime kirja ka juhendavad küsimused ja harjutused oma organisatsiooni loovamaks muutmiseks.

Võib olla see kunagi saab raamatuks ka :-), aga hakkan neid pisitasa ka siin avaldama.

Uhkus ajab upakile

Mina-tean-seda-asja suhtumine viib äärmiselt harva suure eduni. Kuula teisi. Sageli me justkui kardame küsida nõu väljastpoolt oma “siseringi”, kardame näida ebakompetentsed. Samal ajal arutame asja meeleldi lähimate kolleegidega, nendega kelle arvamused on turvalised ja ootuspärased, kelle kohta me teame, et nad toetavad meie enda seisukohtasid.

Tule mugavustsoonist välja, küsi nõu mõnelt mitte eksperdilt – saad hoopis teise nurga alt vastuse ja täiesiti teised ideed. Ilmselt saad ka vastuväiteid enda mõtetele. Need on vastused, mis võivad käivitada suure hulga uusi ideid ja aitavad Sul vaatenurka muuta.

Mida siis teha?

  • Küsimus: Kas sinu organisatsioonis on osakondasid või inimesi, kellelt sa mitte kunagi ei lähe nõud küsima?
  • Harjutus: Kutsu nad järgmisele ajurünnakule ja küsi nende arvamust.
  • Küsimus: Kas teised võivad sind vahel pidada maailmanabaks, kes teab alati kõike kõige paremini?
  • Harjutus: Küsi on lähimatelt kolleegidelt ausat hinnangut eelmisele küsimusele.

.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Lihtne nipp ajurünnaku ideede kvaliteedi suurendamiseks

Inseadi ja Whartoni professorid uurisid ajurünnaku ideede kvaliteeti. Uuringu raames võrreldi kahte olukorda – klassikaline ajurünnak, kus osalejad tulevad ühte ruumi ning hakkavad ideid genereerima ning nn hübriidajurünnak, kus osalejad enne kokku saamist genereerivad ideid individuaalselt ning alles seejärel kogunevad ühte ruumi.

Eks sedalaadi uuringuid on varemgi tehtud, aga seekord mitte ei hinnatud ideede keskmist kvaliteeti, vaid võrreldi parimaid ideid.

Mõned järeldused, milleni jõuti:

  • Hübriidajurünnakul leiti kolm korda rohkem ideid.
  • Hübriidajurünnaku parim idee oli parem kui tavalise ajurünnaku parim idee.
  • Klassikalise ajurünnaku korral olid ideed omavahel sarnasemad – uute ideede leidmiseks kasutati sageli juba väljaöeldud ideid.

Veenvad tulemused selleks, et järgmine kord proovida hübriidajurünnakut?

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


3

Kuidas sõnastada loovprotsessi küsimus?

Noor vaimulik kohtub paavstiga ja küsib: “Kas ma tohin palvetamise ajal suitsetada?” “Ei tohi”, vastab paavst lühidalt. Järgmisel päeval näeb noor usumees oma vanemat kolleegi suitsetamas ja palvetamas. “Sa ei tohi palvetamise ajal suitsetada – ma eile küsisin paavsti käest,” ütleb ta vanemale kolleegile. “See on kummaline,” vastab vanem vaimulik “ma küsisin, et kas ma tohin suitsetamise ajal palvetada ja sain vastuseks, et tohin küll.”

Pea seda nalja meeles kui järgmist loovprotsessi oma firmas läbi viid – see kuidas me küsimuse püstitame määrab suure osa sellest mis tulemused me saame. Et saada reealset kasu on vaja, et lahendad õiget probleemi ja järgid protsessi jooksul, et see küsimus ei muunduks mõneks teiseks. Vastupidisel juhul pole sul ideedest, mida pakutakse vähimatki kasu. Ma olen osalenud ajurünnakul, mille algne teema oli “Kuidas rohkem müüa?”, mis teisendus märkamatult teemaks “Milliseid uusi tooteid teha?”.

Kuidas seda vältida? Väga lihtne. Küsimus peab olema hästi konkreetne ja üheselt arusaadav. Võimalusel kergelt provokatiivne, et inimesed “käima saada”. Kui seda viimast ei ole, siis võidavadvanad ideed, mida on kohvinurgas juba miljon korda arutatud.

Kontrollküsimused endale:

  • Kas ma lahendan õiget probleem?
  • Mis oleks kui me jätaks selle üldse lahendamata?
  • Kas seda küsimust on võimalik tükeldada alaküsimusteks (kui jah, siis tee seda)?
  • Mis motiveerib osalejaid just selle küsimusega tegelema või KEDA see küsimus motiveeriks tegelema?
Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Kuidas leida tootearendusideid mis rokivad?

Oskad sa soovitada mõnda head loovustehnikat, mida kasutades saaksime oma meeskonnaga uusi vingeid ideid oma tootearendustiimile sisendiks luua?

Just sellise küsimuse leidsin üks päev oma kirjakastist. Nojah, Raja Teele moodi ma esmalt pakuks iseennast ja ütleks, et see on see koht, kus abiks võiks olla tootearenduse töötuba :-). Aga kui küsimusele vähem omakasupüüdlikult vastata, siis mina soovitaks tehnikat, mille nimi on Scamper.

Scamper tehnikat saab kindlasti kasutada ka muude küsimuste lahendamiseks kui tootearendus, aga tootearendus on siiski üks peamisi valdkondi, kus see kasutust on leidnud.

Nagu enamuse ingliskeelsete “tööriistade” nimesid on ka see tegelikult akronüüm:

  • Substitute – asenda
  • Combine – kombineeri
  • Adapt – kohanda, sobita
  • Modify / Magnify – muuda, arenda / võimenda, suurenda
  • Put to other use – leia uus kasutusala
  • Eliminate – eemalda, välista
  • Re-arrange – korralda ümber

Meetodi esmaversiooni lõi sama mees, kes süstematiseeris ka ajurünnaku metoodika – Alex Osborne, hiljem arendas seda edasi Bob Eberle.

Meetodi kasutamiseks vajad vaid pabertahvlit ja markerit ja innustunud osalejaid :-)). Edasi läheb lihtsalt – kirjelda osalejatele ülesannet või probleemi, millele lahendusi otsite, hakake küsima Scamper-küsimusi ja kirjutage tekkivad mõtted tahvlile.

  • Asenda. Otsige mida saate oma toote juures asendada – materjali, protesessi etappe, inimesi, asukohta jmt. Eriti teravalt seadke kahtluse alla need aspektid, mida peate iseenesest mõistetavateks – otsige seal erinevaid lahendusi. Ja ärge unustage, et kehtib vana hea ajurünnaku kuldreegel – selles etapis on kriitika keelatud. Päriselt ka :-).
  • Kombineeri. Tehke nimekiri omadustest, materjalidest, ideedest, funktsioonidest jmt mida saaksite kombineerida nii, et tekiks uus väärtus.
  • Sobita. Mõelge milliseid olemasolevaid tooteid või tehnoloogiaid saate kasutada uuel viisil. Mida saaks teistest valdkondadest üle võtta? Mida saaks teistelt kopeerida? Mida saaks teiste kogemustest õppida ja kasutada?
  • Muuda, arenda. Leidke viise kuidas oma toodet suuremaks või väiksemaks muuta, kuidas mingeid funktsioone või osasid eemaldada või uusi lisada? Kuidas suurendada atraktiivsust? Kuidas kohandada seda pensionäridele? Aga noortele? Homodele? Mustanahalistele?
  • Uue kasutusalad. Uurige milleks sinu toodet veel kasutada saab? Millised uued kasutajagrupid võiks selle vastu huvi tunda? Mis valdkonnas sellest veel kasu oleks? Mäletad, et Gutenberg kasutas trükipressi ehitamiseks viinamarjapressi?
  • Välista. Selgitage välja, millised osasid oma tootest saate eemaldada. Äkki on sellel kasutusalasid, mida keegi ei vaja või mida enam ei vajata? Äkki on võimalik vähendada toote tootmisest või kasutamisest tekkivaid jäätmeid? Vähendada ajakulu?
  • Korralda ümber. Äkki on võimalik mingeid tegevusi hakata tegema uut moodi? Äkki saab mingeid tootmisetappe vahele jätta?  Nende järjekorda muuta? Klienditeenindust muuta? Tootmisgraafikuid muuta?

Nagu ikka – see on esimene etapp ning järgmine peaksite tegelema parimate ideede välja valimise ja analüüsiga.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Ideede arendamine

Eilsel saalikoolitusel jäi ajapuudusel veel ette mängimata see väike lumine ideede arendamise metafoor:

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Turunduse tulejoonel: kuidas tasuta tulemuslikult turundada?

Teeme koos Anu-Mall Naaritsaga (OÜ Turundusproff koolitaja ja konsultant) töötoa, mis aitab Sul täiendada oma turundusarsenali uute mõtetega, mida saad kohe praktikas kasutama hakata isegi siis, kui Sul turunduseelarvet polegi.

Anu-Mall annab ülevaate tasuta turunduse arsenalist ja võtetest: „33 toimivat viisi tasuta turundamiseks“ ning lahendab tasuta turunduse vahenditega 3 kuuma tooli juhtumit.

Mina õpetan kuidas vältida ajuvaba lähenemist ajurünnakule.

Üritus toimub 3. märtsil kell 17.00-20.00, Tallinnas. Koht täpsustamisel.

Turunduse tulejoonel üritus on osalejatele tasuta, kuid sellele peab registreerima enne 1. märtsi aadressil marge@turundusproff.ee.

NB! Kiirusta, sest kohtade arv on piiratud! Eelisjärjekorras saavad osaleda www.turundusproff.ee registreeritud inimesed ning Facebooki registreeritud Turundusprofi fännid ja Ideemängu fännid.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Läbikukkumine on pool võitu

“Grab them by their balls, and their minds and hearts will follow!”

- USA armeekindral George Smith Patton Jr. (1885-1945)

Augustis kirjutasin ideepüramiidist – sellest kuidas ajurünnakul tekkinuid ideid grupeerida ja sorteerida. Järgmine eesmärk on saavutada olukord, et inimesed valiks ise omale meelepärase idee ja hakkaks seda läbi töötama eesmärgiga jõuda selgusele kas ideed tasub ellu rakendada või mitte. Aga kuidas panna inimesed hingega kaasa töötama?

Üks võimalus on see, mida ülalolevas tsitaadis pakub George Patton – lühike, konkreetne ja otsekohene – kes ajalootunnist mäletab, see teab, et nii ta ka sõjas käitus. Aga kui ettevõtete juurde tagasi tulla, siis tahame, et inimesed töötaks hingega kaasa ning oleks nö otsija meelelaadiga – lakkamatult mõtleks kaasa ja otsiks uusi võimalusi ettevõtte edasiviimiseks. Paraku seda ülearu tihti ei kohta.

Ühed ütlevad, et seda ei saagi eeldada, sest kui töötaja hakkab mõtlema nagu ettevõtja, siis ta võib samahästi olla ise ettevõtja ning selle mõttelaadiga inimesi on igas ühiskonnas laias-laastus 10%. Nii, et ärme oota võimatut? Lepime siiski kokku, et jätame selle võimaluse kõrvale ja eeldame, et inimesed, keda enda ümber näha tahame, on pühendunud ning on suutelised vaimustuma sellest, mida nad teevad :-).

Mina usun, et pigem on tegemist tegevuskeskkonna küsimusega – kui meie keskkonna loojatena väärtustame pidevat uute asjade ettevõtmist ning uute lahenduste katsetamist, siis tulevad varem või hiljem ka väga säravad lahendused.

Loo eksimist võimaldav keskkond, kiida eksimuste eest ning õpi vigadest

Pamela Slim rääkis Pärnu Juhtimiskonverentsil sellest, et tema arvates tuleks arendusprotesessi teha lühikeseks või etapiviisiliseks, valmistada prototüüpe ja testida neid reaalsel turul – see aitab saada kiiret tagasisidet ning kehva tootega kiirelt läbi kukkuda. See omakorda aitab päeva lõpuks raha kokku hoida – organisatsioon ei keskendu ebaõnnestumisele määratud ideede arendamisele.

Sama printsiip kehtib ka ettevõtte sees – kiired arendused ja testimised tähendavaid kiireid tulemusi ning seega ka kiiret selgust ja suhteliselt väiksemaid kulusid. Seega, võta endale nüüd ja edaspidi seisukohaks, et ideed tuleb kiirelt ellu viia, sealjuures on väga hea kui katsetamise tulemus on positiivne ning hea kui tulemus on kiire läbikukkumine. Jah, lugesid õigesti – idee kiire läbikukkumine ei ole halb. Halb on hoopis kui ideed ei proovitagi ellu viia. Seega – taunima ei peaks läbikukkumist, vaid tegevusetust. Kui tegevusetus on halb, siis järelikult on ka arukas tegutsemise eest kiita – seega kiida tegutsejat sõltumata lõpptulemusest.

Loomulikult ei ole kõik tegevused võrdsed ning on oluline siinkohal vahet teha tegevustel, mis peavad esimesel katsel õnnestuma (IT mees vahetab arvutil kõvaketast, sekretär teeb koopiaid üleeilse koolituse materjalidest jmt) ning tegevustel, kus tulemus ei ole ette teada (näiteks tootearendusprojektid, uued müügitaktikad jmt). Samuti ära tolereeri korduvaid vigu – sama reha otsa mitu korda astumine ei ole mingitel tingimustel arukas.

Oluline on ka käsitleda iga ebaõnnestumist õppimise võimalusena, ja seda mitte ainult enda vaid kogu organisatsiooni jaoks. Selleks loo ebaõnnestumiste arhiveerimise süsteem ning hoolitse, et:

  • kõik ebaõnnestumised saaks läbi töötatud ja nendest tuuakse välja saadud õppetund;
  • õppetunnid süstematiseeritakse ja arhiveeritakse;
  • organisatsiooni liikmed nendest kogemusest õpiksid – tehke näiteks kord kuus “oh-sellega-ma-lendasin-tõeliselt-orki” koosolek, kus iga tiimi liige räägib oma ebaõnnestumistest.

Lihtne eks?

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Kompromiss kui ajupesu erivorm

Millegipärast oleme veendunud, et kompromiss on hea ning et edasi minemiseks on vaja kompromisse otsida. On või?

Aga kui mina tahan liftiga sõita neljandale ja sina teisele korrusele – milline siis on kompromiss? Sõidame mõlemad kolmandale? Või mida teeme siis kui mina tahan müüa turu ülemisele otsale eksklusiivsemaid tooteid ja sina odavamale otsale lihtsamaid tooteid? Müüme mõlemaid? Või ei müü kumbagi? Või müüme keskmistele?

Wikipedia tabab naelapead öeldes: “Kompromiss on konsensus, mille puhul osapooled nõustuvad ühisseisukohaga ainult osaliselt, ent lepivad kokku, et käituvad, nagu nad nõustuksid sellega täielikult“. See on ju skisofreenia – ma luban, et ma käitun nii nagu mulle tegelikult ei sobi?

Teisisõnu öeldes – kompromiss ei ole üldjuhul ei hea, sest siis me teeme midagi mida meist kumbki üksi ei teeks ning üldjuhul tähendab see kehvemini tegemist. Miks me  siis teeme kompromisse?

Minu kogemus ütleb, et üks põhjus on see, et meie meeskonnatöökultuslik ärijuhtimiskultuur on veendunud, et see, kes kergelt kompromissidele ei lähe ei ole meeskonnamängija. Millegipärast unustatakse aga selles kontekstis ära, et just erinevad vaated ja seisukohad, mitte ühetaolised ja etteaimatavad mõtted, on need, mille pealt sünnivad ekstraklassi ideed ning tekib uus kvaliteet. Või nagu Paul Arden ütles: pole olemas õiget ega valet seisukohta, on vaid avar vaatepunkt, mida jagab enamus ja kitsas vaatepunkt, mida jagavad vähesed; iga ala areng rajaneb inimestel, kellel on kitsas või isiklik seisukoht.

(Kuskilt alates muutub lõputu oma joru ajamine või põhimõtteline vastu olemine muidugi ebakonstruktiivseks – seda ma siin ei propageeri).

Mis siis kompromissist parem lahendus on? Ühtset, igas situatsioonis sobivat retsepti ilmselt ei ole. Mõned soovitavad väidelda ja arutada ning jõuda konsensuseni – mõnes olukorras see töötab, peamiselt küll siis kui: a) poolte seisukohad ei ole üksteisest väga kaugel b) tegemist on hingesugulastega, kelle maailmapilt, väärtushinnangud ja eesmärgid on sarnased.

Teised soovitavad teha kordamööda mõlema poole vajadusi – alguses rahuldada täielikult ühe inimese või grupi vajadus ja siis teise oma. Jällegi ilmselt sobib vaid mõnes situatsioonis, näiteks alguses kasutatud lifti näide – ilmselt ei ole arukas sõita kolmandale vaid esmalt teisele ja siis neljandale korrusele.

Kirjuta kommentaaridesse millised on olnud sinu kogemused analoogsetes olukordades?

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


3

Kuidas valida ideed?

Ideemängu mängides jõuame sageli olukorda, kus mängu lõpus on genereeritud nii palju uusi ideid, et kiusatus on kole suur osa ideid nö minema visata ja valida kohe välja need, mis on paremad. Esmapilgul tundub, et see on arukas kuna see säästaks ju aega. Tegelikult olen seisukohal, et see pole päris arukas viis. Miks? Vastus on tegelikult lihtne ja see ei ole üldse seotud Ideemänguga – see on universaalne – sellele tasub mõelda IGAS organisatsioonis.

Nimelt kehtib ideede selekteerimise osas lihtne „innovatsiooni püramiidi” loogika – Sul peaks igal ajahetkel olema:

  • väike hulk enim tähelepanu saavaid ideid (tavaliselt on need töös olevad arendusprojektid),
  • keskmine hulk analüüsi- või testfaasis olevaid ideid,
  • suur hulk ideid, mis on ootel.

Ideed võivad erinevatel etappidel liikuda püramiidi erinevate osade vahel – aga nad ei saa ühestki “kihist” üle hüpata. Oluline aga on, et ideid oleks kogu aeg varuks ja et neid oleks palju. Mis sageli juhtub on see, et tegeletakse kas kõige ülemise või kõige alumise kihiga. Seega – mis iganes moel Sinu organisatsioonis uusi ideid genereeritakse – taga et kõik ideed ka salvestatakse ning et nendega hiljem ka edasi töötatakse.

Selle lähenemise autor on Harvard Business School´i ärijuhtimise professor dr. Rosabeth M. Kanter.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


3

Kuidas leida probleemile lahendus?

Vahel – õigemini päris tihti - tundub mulle, et ajurünnakust on kujunenud tänapäeva organisatsioonis mingi kummaline religioon, mille abil saab lahendada kõiki ettetulevaid kitsaskohti. Pabertahvel on selle religiooni altar ning nõupidamisteruum täidab ilmselt pühakoja rolli :-). Kutsume inimesed kokku ja las hakkavad käsu peale häid mõtteid mõtlema. Aamen!

Tundub nagu ajurünnakute kokkukutsujad kipuksid sageli unustama kus oli Newton kui talle õun pähe kukkus või kus alustas Archimedes „eureka” hüüdmist, sest ikka ja jälle kuuleme kontoris kutset tulla ajurünnakule arutame mingit „väga tähtsat probleemi”. Värskelt euroremonditud koosolekute ruum on küll veidi umbne, ent see eest hiljuti remonditud ja peaks kutsuja arvates olema igati hea koht mõttetööks :-)).

Aju sagedused

Reaalsus on teine – parimad lahendused leitakse üldjuhul mujal. Pole eriline üllatus, eks? Et selle fenomeni põhjustest aru saada on oluline teada, et teadlaste arvates töötab meie aju neljal eri sagedusel. Kui jätame lihtsuse huvides välja delta- ja teetalained, mis on paljuski seotud unega, siis jäävad järgi kahesugused lained – alfalained ja beetalained. Nendest viimased on valdavad kui oleme pinge all (tuleb meelde: ajurünnak, pabertahvel, nõudpidamiste ruum, käsk muneda kuldmune nüüd ja kohe?), alfalained seevastu on vaba mõttevoo lained, mis ilmuvad siis, kui oleme piisavalt lõõgastunud. Lihtne järeldus – mõte lendab sundimatus õhkkonnas.

Kuna võime eeldada, et õunapuu all lesijaid ning vannis käijaid oli nii Newtoni kui Archimedese ajal rohkem, siis oleks ilmselt vale oletada, et ükskõik kes seal õunapuu all või vannis istus oleks võinud tulla samale avastusele.

Viimast kinnitab ka Center of Creative Leadership partner Stanley S. Gryskiewicz, Ph.D ajakirjas Psychology Today. Nimelt on ta 25 aastat uurinud organisatsioone, mis pakuvad töötajatele motiveerivat töökeskkonda. Selle uurimise tulemusel on ta veendunud, et kuigi enamus loovaid ideid tuleb spontaanselt, ilma idee leidmisele keskendumata, ei ole siin midagi pistmist juhusega. Hea idee leidmise eelduseks on toetav organisatsioon ning süsteemne lähenemine ja teadmised. Kui need on olemas, siis võib oodata „õuna pähe kukkumist” ehk vajalike tingimuste kokkusattumist sealhulgas siis ka piisava hulga alfalainete tekkimist.

Mida siis igaüks meist ise saab teha ehk kas mõtlemisest on abi?

Kirjanik ja nõustaja Michael Gelb (muuhulgas selle suurepärase raamatu autor) leiab, et inimeste suurim probleem on, et nad ei oska mõelda. Ei oska mõelda, sest keegi pole seda neile kunagi õpetanud. Seetõttu kipuvad inimesed seadma endale piiranguid ja looma harjumusi, mis segavad mõtlemist.

Gelb eristab kahte liiki mõtlemist – kriitiline ja kreatiivne. Esimene neist on sisuliselt loogika – seda õpetatakse meile koolis – teine ehk loov pool on tänases koolihariduses paljuski mahasurutud.  Tegelikult veelgi hullem - lastepsühholoog Kathy Hirsh-Pasek (Ph.D) kirjutab raamatus “Einstein Never Used Flashcards: How Our Children Really Learn–and Why They Need to Play More and Memorize Less” (vt. raamatut siit)  uuringust, mis purustab levinud müüdi, et väikelaste võimalikult varajane õppima suunamine ja intellektualiseerimine arendab lapsi rohkem ja loob nendele paremad eduvõimalused tulevikus.

Jutu alguse juurde tagasi tulles – Rootsi konsultatsioonifirma Innovation Lab uuris ajurünnakutel leitud ideede kvaliteeti. Tulemused peaksid kurvastama neid, kes oma organisatsioonis suurepäraste ideede leidmisel vaid ajurünnakutele loodavad. Nimelt leidsid rootslased, et vaid 2-3 ideed sajast pakutavast ideest on tõelised pärlid. Ja kui tihti te ühe probleemi lahendamisel genereerite vähemalt 50 ideed (= 1 pärl)?

Innovation Lab uuringu tulemused väidavad, et:

  • kvaliteetideid on üldjuhul vaid 2–3 protsenti
  • ideid, mis väärivad arendamist on 10–25 protsenti
  • vanu ideid on 20–45 protsenti
  • teiste ideede koopiaid on 5–10 protsenti
  • ning 15-30% ei ole üldse ideed.

Sellest uuringust saab lähemalt lugeda Jonas Michanek´i ja Andréas Breiler´i
raamatust “Idéagenten – en handbok i idea management“.

Keelaks ajurünnakud üldse ära? :-)

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


2
Lehekülg 2 / 2 12