Kõige kindlam viis vältida ebaõnnestumisi on vältida tegevusi. Kui seda rohkem või vähem tarka nõu (kuidas kellelegi?) mitte kuulda võtta ja ikka tegutseda, siis on arukas tegevusega kaasnevad riskid läbi mõelda.

Allolevad mõtted pärinevad kevadel Paide linnaasutuste juhtidele tehtud koolitusest – jagasime seal koos Elmoga oma arusaama sellest, kuidas läheneda riskijuhtimisele kasutades TTM metoodikat ehk tervet talupojamõistust ;-). Tollal kirjutatud postitus jäi drafti alla seisma. Nüüd muutus teema uuesti aktuaalseks läbi ühe investori väljaütlemise – teie projekt on liiga riskantne. Ehk siis – mis on risk ja millal on „liiga riskantne”?

On üpris selge, et iga tegevusega kaasnevad riskid: midagi jääb tähelepanuta, midagi planeeritakse valesti, keegi veab alt, ressursid ei ole vajalikul hetkel kättesaadavad vmt. Just seetõttu peaks iga pikemaajalise plaani tegevuskava üks osa olema riskianalüüs. Ma väidan, et tavaliselt jääb see tegemata või tehakse ära lihtsalt ühe formaalsusena. See sisuliselt tähendab aga seda, et asjad ei ole enda jaoks läbi mõeldud ja asi tundub kas risikivaba või liiga riskantne. Esimesel juhul ollakse lihtsalt oma projektist vasikavaimustuses, teisel juhul – teadmatus tekitab alati hirmu.

Kui nüüd lubatud TTMi juurde tulla, siis riskina mõistame me ebasoovitava sündmuse ilmnemist ja seda iseloomustavad selle juhtumise tõenäosus ja mõju suurus. Kusjuures põnev on, et Euroopas kiputakse riski defineerima kui ebasoovitava sündmuse juhtumise tõenäosust ja Põhja-Ameerikas kui soovitava sündmuse mittejuhtumise tõenäosust ehk et kas klaas on pooltühi või pooltäis?

Linnar Viik ütles hiljuti, et innovatsioon on kättevõtmise asi ning et käimasolevat head kriisi ei tohiks niisama mööda lasta minna. Riskiga on veidi samamoodi – sellega pigem kaasneb võimalusi mida tuleb kasutada, mitte võtta seda kui saatust millega leppida.

Ühest Ärilehest (vt pilti siin kõrval) leidsin tollal koolitust kokku pannes järgmise mõtte: “Ning isegi kui risk on nullilähedane, on see ikka ülisuur, sest nagu teame, on tuumaõnnetuse tagajärjed fataalsed….”. Kuidas siis riske hinnata, et aru saada kas nullilähedane risk võib ikka ülisuur olla või mitte?

TTM soovitused riskide hindamiseks – küsi endalt:

• Millised riskid on võimalikud?
• Milline on iga riski tase (mõju ja tõenäosus)?
• Mida Sa plaanid ette võtta?
• Mis saab kui juhtub halvim halvimaist?

Kuidas neid riske siis omavahel võrrelda? TTM soovitus on lihtne – joonista paberile üks nelja tulbaga tabel (vt lisatud joonis) – tulpade pealkirjas on „risk”, „tõenäosus”, „mõju” ja „korrutis”. Esimesse tulpa kirjuta riskide nimed, teise nende juhtumise tõenäosus (hinda skaalal 0 (=ei juhtu) ….10 (= juhtub kindlasti), kolmanda tulba jaoks hinda samal skaalal selle konkreetse riski mõju ja neljandasse korruta need hinded omavahel. Reasta riskid selle viimase numbri alusel ja saad pingerea, kus ees on need riskid, millele peaks esmajoones mõtlema.

Ah et sel moel hindamine on subjektiivne? Igasugune riski hindamine on subjektiivne – ja kes Sinu äri paremini tunneb kui Sina? Veidi suurema objektiivsuse saad ilmselt siis kui jagad need tabelid oma tiimiliikmetele ja täidate need igaüks eraldi. Pärast võrdlete ja arutate. Ma tõesti arvan, et see on absoluutselt piisav 99% Eesti firmades.

Aga mida siis edasi teha? Otsusta enda riskijuhtimise strateegia – sisuliselt on see otsus selle kohta, mida Sa nende riskidega ette peaksid võtma. Sinu võimalused on:

• riski vältida või vähendada (nt ohutustehnika vahendite kasutamine, riskiga seotud materjalide ja operatsioonide asendamine, väljaõpe);
• kanda risk kellelegi üle (nt kindlustus, alltöövõtjad, pank);
• mõnikord tuleb riskiga lihtsalt arvestada (nt moejoone muutumine).

Ja loomulikult kehtib siin planeerimise kuldreegel – jälgi toimuvat ja hinda kas riskianalüüs on pädev? Vajadusel tee täiendusi. Niisama lihtne!