Postitused sildiga: 'konkurentsieelis'

EsilehtTag: konkurentsieelis

Ekspordi peamine takistus on tähelepanuväärsete toodete, mitte müügioskuste nappus

Kirjutasin juhtimine.ee portaali jaoks arvamusloo ekspordivõimekuse teemal.

Uudisteagentuurid rääkisid sellel nädalal Eesti Konjunktuuriinstituudi tehtud Eesti firmade ekspordivõimekuse uuringust. Lugesin selle läbi ja tekkis mitmeid küsimusi – mõelge kaasa ja aidake vastuseid leida.

Esimene teema – ettevõtjad peavad oma eeliseks välisturul paindlikkust ning turumuutustele kiiret reageerimist (lisaks ka tuntud argumendid: hea kvaliteet ja hea hind). Samas selgub uuringust, et oma teadmistest tarbija eelistuste tundmise osas ollakse tagasihoidlikul arvamusel (skoor 18%). Millistele turumuutustele siis kiirelt reageeritakse? Vahendaja tellimuste vähenemisele? Või millelegi sisulisemale?

Teine küsimus. Suurima probleemina tuuakse välja tihe konkurents sihtturul, samal ajal vähe oluliseks asjaoluks peetakse madalat innovaatilisust; intellektuaalomandit ehk unikaalseid tooteid peab oma eeliseks väga väike hulk vastanuid (skoor 3,7%). Kui aga küsitakse milliseid investeeringuid olete viimasel ajal teinud oma konkurentsipositsiooni parandamiseks, siis 76% toob välja investeeringud tootearendusesse. Mis on ju iseenesest tore, aga milliseid tooteid, siis on arendatud? Tänaseid tooteid on tehtud veidi paremaks? Läbimurret pole ju olnud – muidu ei saaks rääkida konkurentsist kui suurimast takistusest.

Ma ei kutsu üles spunki otsima ja innovatsioonist rääkima. Mõtleme hoopis koos. Parandage mind kui ma eksin, aga kas see uuring mitte ei ütle meile, et me püüame müüa välismaale keskpäraseid tooteid, omame sealjuures alla keskpärase teadmisi tarbija eelistustest ning nigelaid müügioskuseid?

Teeme samu tooteid, mis teised ja proovime neid nende hoovil müüa lootes odavamale hinnale? Teisisõnu - jookseme samas suunas kus teised, aga selle eest alustame veidi hiljem?

Kui nii ei ole, siis milles on asi? Uuringust rääkivas uudises välja toodud napp müügioskus on minu arvates küll oluline, aga siiski mitte peamine põhjus.

Ühes eelmine nädal spontaanselt tekkinud arutelus tõin välja, et minu meelest on napi ekspordiedu taga tähelepanuväärsete toodete puudumine. Olles ise viimase paari aasta jooksul üritanud kahe erineva tootmis- ja ühe teenusfirmaga välisturule minna olen mina veendunud et “mina-ka” tüüpi tooted on üks olulisemaid ebaedu põhjuseid. Mida Sina arvad?

Ärge saage valesti aru – meil on Eestis palju kvaliteetseid tooteid, mille üle uhkust saame tunda ja ise rõõmsad olla, aga sellest ei piisa läbimurdeks. Läbimurdeks on vaja uuel tasemel tooteid – kõik ei saa ju küll Skype-id olla, aga ka näiteks Fortumo ja Fits.me on erilised.

Mis mõtted Sul tekivad?

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


29
OCT
5

Kategooriad: Loovus, ideed, innovatsioon, Uuringud, ülevaated

Loovuspoliitika :-)

Paljudes firmades on olemas erinevad strateegiad, ISO standardid, keskkonnapoliitikad ja mis kõik veel. Aga loovuspoliitikat ei ole ma veel kohanud :-). Järgi mõeldes on see kummaline – erinevad uuringud ju näitavad, et loovalt lähenemine ja innovaatiline mõtlemine on üks edu eelduseid. Ja terve mõistus ütleb seda kah. Aga tähelepanu sellele me pöörata ei viitsi. Mitte, et jälle oleks vaja ühte paberipatakat kuskile sahtlinurka või faili, mida keegi ava – pigem oleks need asjad vaja lihtsalt läbi mõelda ja mingi vastav süsteem luua ja rakendada.

Foto NAGI's: Kasute ettevaatlikult, muidu veered minema vol.2

Kui aga organisatsioonide igapäevast toimetamist vaadata, siis üks väheseid kohti, kus loovusele mõtlemine välja paistab on töökuulutused – sest seal esitatakse kandidaadile nõudmisi a´la “loovalt mõtlemise oskus”, “loov probleemide lahendamise oskus” jmt.

Selliseid ootusi nähes olen vahel ikka mõelnud, et helistaks neile ja küsiks, et kuidas nad selle oskuse olemasolu või puudumise kandidaadil  kindlaks teevad :-). Ma olen üpris kindel, et enamu juhtudel pole nendel endal ka selget ettekujutust, mida nad otsivad või kuidas otsitava ära tunnevad. Nagu spungi otsime ühe Rootsi plika poolt :-).

Mina pakun välja, et loov suvalise probleemi lahendamine võiks koosneda järgmistest sammudest:

  1. eesmärgi defineerimine;
  2. probleemi defineerimine;
  3. ideede genereerimine kasutades kogemusi ning provokatsioone / impulsse;
  4. süstematiseerimine, kombineerimine, arendamine ja prioriteetide määramine;
  5. nende ideede valimine, millega tasub edasi töötada;
  6. ellu viidavate ideede valimine, ressursside leidmine.

Laias laastus on need sammud mõistlik minu meelest alati läbi käia, väiksemate teemade puhul läheb see kiiremini, suuremate puhul vaja rohkem süveneda. Nagu ikka.

Loogiline, et selle protsessi juures tuleks järgida ajurünnaku kuldreegleid:

  1. kriitika on keelatud;
  2. ütle välja kõik, mis pähe tuleb (no ok-ok, teemaga seoses olevad asjad);
  3. mida rohkem ideid, seda uhkem;
  4. täienda ja kombineeri varemöeldud ideid.

Eelnev võiks olla organisatsiooni loovuspoliitika üks osa. Teised osad võiks olla näiteks kuidas ja mis aja jooksul esitatud ideedele tagasisidet antakse, kuidas ja milliseid ideid tasustatakse (kas kõiki või ainult neid, mis ellu viiakse jne), kuidas tagatakse, et meeskond saab piisavalt impulsse uute mõtete ja ideede leidmiseks? On see näiteks ok, et enne mingit ajurünnakut raamatukokku inspiratsiooni otsima minnakse? Aga kinno?

Ja ilmselt üks kõige olulisem osa – kes esitatud ideid hindab? Tavaliselt kipub see olema tippjuhtkond, mina soovitaks, et esmane hindamine peab toimuma võimalikult idee esitaja lähedal – sest seal suudetakse vajadust kõige adekvaatsemalt hinnata.

Käsitleda võib veel mitmeid teemasid, aga selge on see, et mida kiiremini nendele küsimustele mõtlema hakkate, seda kiiremini hakkate vilju nautima ning konkurentidele peavalu valmistama :-).

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


16
FEB
0

Kategooriad: Loovus, ideed, innovatsioon