Postitused sildiga: 'loovus'

Äri Godot´d oodates

Ega viimasel ajal ei lähe nädalatki kui keegi kuskil ei kirjutaks, et loovus ja innovatsioon on praegusest kriisist väljatulemise võti. Ma usun ka, et ainult kulude kärpimine ning senise tegevuse jätkamine firmat löögihoogu sättida ei aita.

EAS võimleb nagu jaksab – toetatakse ettevõtete tootearendust ning tehnoloogia arenduskeskuste käivitamist, loodud on innovatsiooniportaal IN, innovatsiooniosakud, ajakiri HEI ja palju muid toredaid asju. Kes aga vedu ei võta on ettevõtjad. Mitte et ettevõtja asjade uutmoodi tegemise vajadusest aru ei saaks – muidugi saab. Põhjused on mujal.

Eile arutlesime selle põhjuste üle ühe tippjuhiga ja jõudsime kahe põhjuseni, mis meid enamusi kimbutavad ning ei lase rahulikult loovad olla – ajapuudus ja (tühi?) lootus paremasse homsesse.

Me oleme võtnud omaks, et elutempo on läinud meeletuks võrreldes „vanade aegadega”. Futurist Patrick Dixon ütleb, et selle peamine põhjus on tohutus info hulgas, mis meile peale surub (muide – ühe nädala jagu New York Times´i pidavat sisaldama rohkem infot kui üle-eelmise sajandi inimene terve elu jooksul vastu võttis) ning sunnib meid kõigega kursis olema. Sest arvame, et vastasel juhul jääme elust ja ärist maha. Kuid kohustus kõigega kursis olla tekitab stressi ja tunde, et aega on vähe.

Ehk teisisõnu – kihutame autopiloodiga arvates, et nii peabki ja et kiirustamine ja valimatu konkureerimine ongi normaalse elukorralduse osa. Ma pole seda usku – pigem ma usun, et tark valib ise tempo, vähem targad kiirustavad kogu aeg ja on nö autopiloodil. Autopiloodi välja lülitamine on igasuguse loova mõtlemise tekkimise vältimatu eeldus, see pole ju uudis.

Kaks soovitust loovusele ruumi tegemiseks:

  1. Teadvusta endale Parkinsoni seadus: töö maht kasvab, kuni täidab kogu selle valmimiseks saada oleva aja. Kasutades raamatu „Neljatunnine töönädal” autor Timothy Ferrisse sõnu: olles hoolimata kümnetunnistest tööpäevadest ikka ajahädas, vähenda oma tööaega. See võimaldab keskenduda olulisele. Olen proovinud – toimib :-).
  2. Rutiini murdmine hakkab väikestest asjadest – sõida homme tööle uut teed mööda ja tee seda edaspidi vähemalt paaril päeval nädalas. Tom Peters soovitab minna näiteks R-Kioskisse, osta vähemalt viis ajakirja mida sa pole veel lugenud ja kuluta järgmine pool tööpäeva nende läbilugemiseks. Kaanest kaaneni. See lülitab välja, tekitab uusi seoseid, käivitab. Pole keeruline analoogseid tegevusi ise leida ning neid aeg-ajalt enda uuesti käivitamiseks teha.

Ahjaa, teine põhjus – lootus paremasse homsesse – no see läheb kokku pealkirjas mainitud Samuel Becketti näidendiga – usume ja ootame, et keegi või miski tuleb ja meie probleemid lahendab või et asjad laabuvad ise. Et ootame paremat homsest. Ega ei tule kedagi kui ise asja kätte ei võta ja muudatusi aktiivselt ellu ei kutsu ning ei juhi.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


1

Edukas guerilla turundus Soomes

Unicef soovis Soomes väikeste vahenditega suurendade inimeste teadlikkust ja koguda toetusraha. Lisaks sooviti suunata inimeste tähelepanu sellele, et maailmas on enam kui 145 miljonit orbu või hüljatud last.

Kampaania sõnum oli, et toetades Unicefi saab igaüks hetkeks olla nendele lastele ema.

Mis siis tehti?

Arutelude käivitamiseks alustati gerlija kampaania mille käigus jäeti 14 linnas rahvarohkesse kohta helivarustusega lapsevanker. Vankris oli lapse asemel kiri: “Aitäh, et hoolid, me loodame, et Sinu suguseid inimesi on rohkem. Unicef. Ole hetkeks ema. www.unicef.fi/aiti

Meedia reaktsioon oli võimas – kampaaniat kajastasid kõik suuremad tele- ja raadiokanalid ning veebiväljaanded. Hinnanguliselt nägi seda kampaania uudist 2 päeva jooksul 80% Soome elanikest!

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Steroididega ajurünnak – ajukirjutamine

Ajurünnakud on jube populaarsed või vähemalt on populaarne see, mida kõik ajurünnakuks kutsuvad :-). Bernard Nijstad Amsterdami ülikoolist viis aga läbi uuringud, kus selgus, et inimesed genereerivad üksi olles rohkem ideid kui grupis. Äripsühholoog Peter Heslin soovitabki grupil värsketele lahendustele tulemiseks kasutada alternatiivset võimalust – brainwriting´ut.

On palju põhjuseid miks klassikaline ajurünnak pole efektiivne, kaks peamist põhjust on sotsiaalne logelemine ja hirm. Sotsiaalne logelemine – sel ajal kui teised ideid loobivad on osadel väga kerge uusi lahendusi mitte otsida ja kui jutujärg nendeni jõuab, siis mõnda varasemat asja kommenteerida või öelda midagi, mis meil selle teema kohta ammu meeles mõlkunud.

Teine klassikaline ajurünnaku takistus on hirm – äkki keegi kostitab minu ideed negatiivse hinnanguga. Ja kui ei ütle, siis mõtleb ikkagi.

Brainwriting väldib neid karisid. Idee autorid soovitavad 6-3-5 mudelit: 6 inimest, 3 ideet inimese kohta 5 minuti jooksul. Ideede kirjutamise jaoks kasutatakse tabelit millel on kolm veergu ja 6 rida. Tabeli kohale kirjutatakse probleem.

Kui ajukirjutamine algab, siis anna igale persoonile üks selline leht ja las kirjutab viie minuti jooksul esimesse ritta oma kolm ideed. Siis annab ta oma lehe järgmisele edasi ja järgmise viie minuti jooksul täidetakse järgmine rida. Jätkatakse seni kuni kõik on kõikidele paberitele oma ideed kirjutanud. Ideid korrata ei tohi, aga olemasolevaid edasi arendada tohib, isegi peab. 30 minutiga genereerid nii 108 ideed, mis on uuringute põhjal 40% rohkem kui ajurünnaku puhul tavaliselt. Lihtne.

Nagu ikka peaks siis järgmine etapp olema ideede läbi arutamine ning parimate välja valimine.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


1

Tehtud!

Aitäh, et tunned huvi täpsema pakkumise vastu! Võtan Sinuga varsti ühendust!

Indrek

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


1

Looderdamine on töötulemustele kasulik

Kas tead, mis on Einsteini hullumeelsuse definintsioon? Teha asju üha uuesti ja uuesti samamoodi ning oodata samal ajal uusi tulemusi. Ometi käitume me sageli täpselt vastavalt sellele definitsioonile – kiirustame ise ja pressime töötajatelt ka viimase välja. Uurijad arvavad, et see pole kuigi arukas kui eesmärgiks on tõhusus – kiirustamine ning igapäevategevustesse takerdumine jätab vähe aega esiteks selle jaoks mida tahaksime teha ja teiseks jätab see vähe aega mõtlemiseks kuidas asju senisest paremini teha. Kui sellele mõtleme, siis lubame endale, et küll see varsti muutub. No ei muutu kui ei muuda!

Ameerika konsultant David Allen väidab, et igal juhil on alati mitusada tundi tegemata töid ning lisab, et ei ole võimalik õppida asju kiiremini tegema enne kui „hoog maha võetakse”. Sama meelt on ka Carl Honoré, raamatu  ”In praise of slow”, autor. Honoré nimelt usub, et kvaliteetsema elu elamiseks on vaja olla aeglasem – mitte tormata iga telefonikõne pärast, mitte samastada ennast oma tööga. Ta väidab, et heas mõttes aeglased teevad kõike paremini ja on pikas perspektiivis efektiivsemad. Ja lisab sinna juurde, et tüüpiline põhjendus – “elu on tänapäeval nii kiire” – on lihtsalt mugav tüüpvale iseendaga sõbraks jäämiseks. Loll kiirustab kogu aeg, tark valib ise tempo, ütleb Honoré.

Ühest American Online poolt läbiviidud uuringust selgus, et keskmisest tööpäevast kulutab töötaja kaks tundi isiklike asjade korraldamiseks. Loomulikult ei ole kerge avastada kui töötaja näiteks aruande jaoks vajaliku info töötlemise asemel internetis kinopileteid tellib, arveid maksab või tabloide loeb. Samas tundub, et selle eest palga maksmine on tiba liiga kulukas. Mida siis teha?

Oslo Handelshögskola uurija Birthe Kåfjord Lange arvab, et juhid peaks mõistlikule looderdamisele läbi sõrmede vaatama. ”On selge, et töötajad ei ole sellel ajal plaaninud midagi sisukat teha ning tegemist on nö puhkepausiga. Head ideed aga tulevad sageli just siis kui aju saab lahenduse otsimisest puhata, näiteks millegi muuga tegeledes. Kui me väga täpselt jälgima millega töötajad igal ajahetkel tegelevad, siis teevad nad ainult seda, mida on kästud teha. Suurema vabadusega kasvab loomingulisus ülesannete lahendamisel aga oluliselt.”

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


1

Kuus müüti loovusest

Kui palju on Sinu firmas loovust? Arvad, et vähesed inimesed on tõeliselt loovad ning suudavad arukaid ideid pakkuda? Sa ei saa rohkem eksida väidab Teresa Amabile Harvard Business School-ist. Ta on uurinud loovust ärimaailmas enam kui 30 aastat ja toob mainekas äriajakirjas Fast Company välja kuus kõige enamlevinud müüti loovuse kohta:

Müüt nr.1: Loovad on vaid loovinimesed. 

  • Kõik uuringud on näidanud, et igaüks suudab olla loov ja teha loovtööd.

Müüt nr. 2: Rahaga on võimalik motiveerida inimesi loov olema. 

  • Teaduslikud uuringud on tõestanud, et töötajad, kes väidavad end olevat motiveeritud rahast, on väga harva loovad. Olulised loovuse soodustajad on hoopis keskkond ja tunnustus.

Müüt nr. 3: Ajanappus on loovuse kütus. 

  • Raske on leida midagi, mis oleks vähem õige! Uuring ütleb, et ajahädas inimene ei ole loominguline ning ta ei suuda seda olla veel paar päeva hiljemgi. 

Müüt nr. 4: Hirm ja depressioon vallandavad loovuse. 

  • Testid näitavad, et rõõm ja armastus seostuvad loovusega, aga mitte hirm.  

Müüt nr. 5: Võistluses tekib koostöö.

  • Vastupidi – kõige loovamad on meeskonnad, kus pidevalt jagatakse ja arutatakse uusi ideid. 

Müüt nr. 6: Töötjad on kreatiivsemad peale koondamislainet.

  • Saneerimised, koondamised ja teised sellised protsessid tekitavad töötajates negatiivseid emotsioone ja pärsivad loovust mitmeks kuuks. 

Neli loovuse nõuannet: 

  1. Kui ajagraafik on pingeline, siis eemalda kõik segavad mõjurid.
  2. Suhtu kaastöötajate probleemidesse arusaamise ja toetusega.
  3. Tunnusta avalikult ja pidevalt neid, kes tulevad headele ideedele.
  4. Hoolitse infoliikumise eest ka kriisiolukorras.
Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Ärimudeli restart

Tänased keerulised ajad (vt Raivo Vare videointervjuu postituse lõpus) annavad hea võimaluse ettevõtetel oma ärimudeleid kohendada. See on aga üldjuhul tegevus, mis esmalt nõuab värsket pilku.

Pilgu värskendamiseks tasub vast ideede saamiseks vaadata ka vähem traditsioonilistesse kohtadesse ja mõelda, et äkki otsetee ei olegi kõige lühem :-). Mõnikord on ringiga minnes suurem lootus leida ebatraditsioonilisi lahendusi, mis aitaks äri edasi viia.

Ungari päritolu statistik Abraham Wald – sai II Maailmasõja ajal armeekindralitelt käsu leida lahendus hävituslennukite tugevdamiseks. Peale väikest mõttetööd ja lahingust naasnud lennukite uurimist leidis ta, et kõige mõistlikum on lisada kaitset lennukite nendele osadele, mis tulevahetuses olid puutumata jäänud.

Esmapilgul ootamatu lahendus on siiski väga loogiline – Wald leidis nimelt, et tulevahetuses kannatada saanud kohad ei ole kriitilise tähtsusega, sest vaatamata tabamusele oli lennuk ju õhku jäänud ja tagasi baasi lennanud. Järelikult on kriitilised need kohad, mis naasnud lennukitel olid tulevahetuses puutumata jäänud. Seega on just terveid kohti vaja täiendavalt kindlustada.

Selleks aga, et enda ja vastase “lennukeid” tudeerida, õiged kindlustamist vajavad kohad üles leida ning plaanid ka elluviidud saaks, tasub mõelda Harvard Business Review poolt vahendatud Garri Kasparovi arutlusele teemal, et mida on äriinimestel malest õppida. Olulisemad õppetunnid on male maailmameistri arvates järgmised: 

  • Ära mitte kunagi alahinda oma vastast. Alati arvesta sellega, et oponent mõistab sinu käikude tähendust ja plaane.
  • Saavuta psühholoogiline ülekaal. Vastase tasakaalust väljaviimine on suur oskus. Kasutatud on ka äärmuslikke võtteid. Näiteks Karpovi psühholoog püüdis ühes matsis Karpovi oponenti hüpnotiseerida.
  • Võitle edasi ka siis ja eriti siis, kui sul on võiduseis.
  • Pikas kurnavas võitluses on kontsentratsioon kõige olulisem. Ei tohi end unustada, näidates välja oma kõhklusi. Kontsentratsioonivõime nõuab psühholoogilist valmisolekut.
  • Aseta end vastase saabastesse ja tunne ennast enesekindlalt tema territooriumil. Kui vastane seda mõistab, hakkab ta kaasa tulema sinu mänguga ja liikuma sinu territooriumile, kus sul on eelised. Lõpuks saad sa oma mängu peale suruda.

Lühike kokkuvõte: arenda oma ärimudelit kaheldes senitehtus ning otsides ebatraditsioonilisi ideid. Kui leiad teostamisväärse idee, siis tegutse kiirelt – suure tõenäosusega on vaid aja küsimus kui konkurent sama mõtte peale tuleb.

Vaata ka:


Intervjuu Raivo Varega from Toivo Tänavsuu on Vimeo.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


2

Rutiini orjus lämmatab eduvõimalused

Me oleme orjad! Ühiskonnas väljakujunenud käitumisnormide ja harjumuste orjad. Nii töö- kui eraelus teeme me igapäev valikuid – paraku valime me reeglina mitte kõikide võimaluste hulgast, vaid ühiskonna poolt meile peale surutud valikute seast. See on mugav – nii tekib võimalikult vähe konflikte teiste ühiskonna liikmetega ja elu oleks justkui lihtsam ja parem. Tegelikult ei ole – valikute põhjendamatu piiramisega võtame endal ja oma firmadel igapäev ära võimalusi olla edukam kui konkurendid. Ettevõtted ja üksikisikud, kes on aru saanud, et edu võti on kreatiivsus on suunanud oma tähelepanu sellele, et luua kreatiivne keskkond, mis koos õige personaliga on kindlam tee edukuseni kui mistahes cost reduction programm. Oskus mitte ennast piirata ning otsida ja kasutada parimaid võimalusi on üks pikaajalise edu aluseid.

Edu põhjus on lihtne – loovad töötajad on initsiatiivikamad otsima uusi lahendusi oma töö efektiivsemalt tegemiseks, nad esitavad sagedamini ideid, mis säästavad firmale raha ja aitavad luua uusi tooteid ja teenuseid. Iga juhi eesmärk peaks seega olema muuta iga töötaja võimalusi otsivaks ettevõtjaks. Selleks, et seda teha, on vaja mõista, mis on loovus ja kuidas seda soodustada.

Mis on loovus? 

  • OSKUS. Loovus on oskus kombineerida olemasolevaid vahendeid uute eesmärkide saavutamiseks. Näiteks Gutenberg leiutas trükipressi kasutades selleks veinitootmises kasutusel olnud viinamarjade pressi. 
  • SUHTUMINE. Loovus on suhtumine – suhtumine, mis aitab inimesel mõista uuendusi, näha võimalusi ise uuenduste loomiseks ning erinevate lahenduste otsimiseks. Meil kõgil on tugev sotsiaalne surve näha vaid lahendusi, mis on üldsuse poolt heaks kiidetud – näiteks aktsepteeritakse, et jäätis maasikatega on magustoit, aga suhteliselt harjumatu on süüa magustoiduks banaaniga saia. Loovuse eelduseks on sellest survest vabanemine. 
  • PROTSESS. Loovus on protsess, mis tähendab pidevat ideede ja tegevuste arendamist ja parendamist. Vaid väga väike hulk ideid on juba tekkimisel perfektsed. Kreatiivne inimene saab aru, et ideel või lahendusel alati on arenguruumi.

Iga inimene suudab olla loov! Me kõik olema unikaalsed ja oleme absoluutselt kindlasti võimelised probleeme ja olukordi lahendama. Paljud meist lihtsalt ei oska oma loovust kasutada – ollakse liiga kinni mõttestampides ja mõeldakse ning käitutakse nii nagu meilt oodatakse. Olukordade loov lahendamine eeldab sageli aga kehtivate mõttemallide muutmist. Vaadake kui kreatiivsed on lapsed – see kreatiivsus ei ole täiskasvanutest kuhugi kadunud, see on vaid koolihariduse ja sotsiaalse surve poolt alla surutud. Vaja on vaid õiget keskkonda, et seda esile tuua. See, nagu juba varem öeldud, on juhi üks peamisi ülesandeid.

Kuidas luua loovat õhkkond?

USA paberifirma Appleton Papers leidis ennast mõned ajad tagasi ebamugavast olukorrast, kus nõudlus toote järgi vähenes ning kasum langes. Firma oli proovinud kulude kärpimist, kuid kasum langes sellest hoolimata. Firma vajas hädasti toodet, mis kasvataks käivet ja kasumit. Juhtkond otsustas käivitada GO protsessi (GO – growth opportunities), mis soosis ideede esitamist iga töötaja poolt. Ettevõtte 2500 töötajat esitasid aastaga üle 700 idee, millest mitmed hiljem ka tootmisesse jõudis.

Tekkinud ideede töötlemiseks loodi eraldi meeskonnad, kelle vastutus oli ideed läbi mõelda. Meeskonnad kohtusid mitu korda kuus, korraldasid ajurünnakuid, jagasid oma mõtteid, külastasid teisi firmasid. Kord kuus esitleti ideid juhtkonnale, kes otsustas millised ideed on kooskõlas firma eesmärkidega ning eraldas vajalikud ressursid käivitatavatele projektidele.

Teine näide: Ohios asuva Dana Commercial Credit Corp. tegevjuht Edward J. Shultz korraldab regulaarseid koosolekuid kõigile 300 töötajale eesmärgiga anda neile infot ning julgustada neid olema kreatiivne. Firma töötajad on nimetanud neid koosolekuid parimateks ajurünnakuteks, kus nad on osalenud.

Shultz laseb ka kõikidel töötajatel anonümmselt esitada koosoleku teema kohta käivaid küsimusi. Ta usub, et kui kellelgi on kõhklusi või küsimusi firma tegevuse suhtes, siis peavad need saama vastuse – ei ole kasu heade ideede jagamisest kui töötajate umbusk ei lase neid realiseerida. ”Pead looma usaldusväärs õhkkonna, oleme täielikult avatud, vastama kõikidele küsimustele ning lubama inimestel firma plaane kritiseerida,” ütleb Shultz.

Ka Whirlpool oli 90-ndate lõpus silmitsi olukorraga, kus kasum langes ja aktsia oli kõigi aegade madalaimal tasemel. Nagu ikka oli juba käivitatud kulude kokkuhoiu programm ja 10% ettevõtte 60 000-st töötajast oli koondatud. Edutult. Majandusnäitajad jätkasid langemist samal ajal kui konkurendid tulid välja uute ja edukate toodetega. 

Ettevõtte otsustas luua 75 liikmelised meeskonna firma eri taseme, eri valdkondade ja asukohtade spetsialistidest, kes said ülesandeks viia firma tootearendus uuele tõusule. Meeskond kogus ettevõttest 1100 ideed, valis nendest välja 11, millest peale lähemat analüüsi otsustati kuuega aktiivselt tegelema hakata.

Whirpooli asepresident Nancy Snyder ütles, et tegevuse üks eesmärk oli saada lahti “suure mehe” teooriast, mille järgi üks mees – juhatus esimees – on kõige targem, kes otsustab kõige üle. Innovatsiooni eest tehti vastutavaks kõik töötajad.

Kõikides nendes firmades pandi suurt rõhku kreatiivse õhkkonna loomisele, et soodustada töötajaid oma ideid välja pakkuma. Sageli alahinnatakse sellise õhkkonna loomise vajadust ja arvatakse, et kreatiivsus on alati olemas. Ega ikka ei ole küll! Võib-olla on see olemas väikeses firmas, kus õhkkond on vabam ja vähem ametlik ning ka ideed tekivad ja liiguvad vabamalt. Aga koos firma kasvamisega delegeeritakse ülesandeid ja vastutust, tekivad erinevad osakonnad ja spetsialiseerumine – meeskond, mis enne oli nagu perekond, kaotab oma läheduse. See mõjutab ka kreatiivsust. Küsimuseks saab: kuidas sellises olukorras taasluua loov õhkkond?

Loovust saavad oranisatsioonis luua keskastme juhid – nemad kes otseselt juhivad osakondades töötavaid inimesi. Seega on tippjuhi ülesanne motiveerida eelkõige just keskastme juhte. Ideede genereerimise soodustamine peaks olema ka keskastme juhtide ametikirjelduses. Loomulikult peab siis olemas olema ka süsteem tulemuste hindamiseks.

Inspireerides kõiki töötajaid, aidates neil saavutada parimaid tulemusi ja maksimaalselt realiseerida oma võimeid luuaksegi eeldused firma pikaajaliseks eduks. See kindlam tee kui mistahes toote või teenuse kestev arendamine – motiveeritud ja hästi koheldud töötajaid tegelevad arendusega niikuinii samal ajal kui allasurutud ja motiveerimata inimesed võivad aga ka kõige briljantsema idee keskpäraselt või koguni halvasti ellu viia. 

Seepärast vajab firma õigeid inimesi õigetele kohtadele. Vajatakse inimesi, kes julgevad võtta kaalutud riske ning kes suudavad oma vigu tunnistada ja nendest õppida. Selliseid inimesi iseloomustavad järgmised omadused: 

  • nad on uudishimulikud; 
  • nad otsivad probleeme; 
  • nad  naudivad väljakutseid;
  • nad on optimistlikud; 
  • nad on hea fantaasiaga; 
  • vaatavad probleeme võimalustena; 
  • nad on järjekindlad.

Inimeste leidmise järel on järgmine asi vaadata üle töökorraldus – vaja on vabaneda tegevustest, mida tehakse harjumusest. Hea võimalus vabanemiseks tegevustest, mida tehakse, sest-nii-on-alati-tehtud, on kaasata aeg-ajalt koosolekule inimene, kes ei ole koosoleku teemast enne kuulnud. Tema küsimused – miks? miks mitte? kuidas? – sunnivad inimesi vaatama oma tegevusele uue nurga alt ning leidma sageli uusi, innovatiivseid lahendusi.

Seega: 

  • vaheta töötajate rolle; 
  • julgusta neid küsima küsimust “miks”; 
  • ära lase tekkida “grupimõtlemisel”; 
  • soodusta kohvi- või suitsunurgas toimuvaid mitte-ametlikke diskussioone ja osale nendes ka ise.

Täites need tingimused lood innovatiivse organisatsiooni. Innovatiivne organisatsioon töötab mängides – töökeskkond on fun, toetatakse teine-teist, otsitakse võimalusi, kuidas asju senisest paremini ära teha – ühesõnaga püüeldakse samade eesmärkide poole, mitte ei konkureerita omavahel. Üle kõige hindab see organisatsioon ideid, nende leidmisele pühendatakse ressursse, selle liikmed vaidevad ja arutavad ideede üle, nad rakendavad parimad ideed ja mis tähtis – juhid seletavad miks osasid ideid ei realiseerita. Innovatiivne organisatsioon ei aktsepteeri vastust ”ei” – ta tahab teada kuidas saab asju teha, mitte kas saab. Selles organisatsioonis ei ole sinu ja minu probleeme – probleemid on ühised ja need lahendatakse ühiselt. 

Kokkuvõtvalt võib siis sõnastada viis sammu püsiva eduni:

  • tunnista vajadust kreatiivse õhkkonna järele; 
  • loo vastav õhkkond; 
  • pane õiged inimesed õigetele kohtadele; 
  • motiveeri inimesi oma ideid esitama; 
  • vaata üle töökorraldus.

Soovitused kreatiivse õhkkonna loomiseks.

  • Anna kõikidele ”big picture”. Terviku nägemine parandab uute ideede kvaliteeti. Maksimaalne info andmine teenib sama eesmärki. 
  • Suhtle töötajatega individuaalselt ja aita töötajatel mõista nende potentsiaali. Küsi nendelt mida ja miks nad tahaks teha ning pane õiged inimesed õigetele kohtadele. Anna töötajatele eesmärgid koos vabadusega ise valida tee eesmärkide saavutamiseks. Tulemused võivad olla hämmastavad – sa vabastad motiveeritud töötajates energia, mis rakendatakse firma arengusse. See on energia, mis juhul kui sa ei anna otsustusõigust, jääbki töötajatel kasutamata. 
  • Julgusta loovust. Julgustades töötajaid olema kreatiivne motiveerid neid otsima uusi lahendusi probleemide lahendamiseks. Oluline on, et organisatsioon leiaks aja ja vajalikud töövahendid ning suudaks pakkuda vajalikul määral tuge töötajatele, kes soovivad asju ära teha. 
  • Taga vertikaalne ja horisontaalne infovahetus organisatsiooni kõikide osakondade vahel. Väidetavalt genereeritakse kasvavas firmas 80% kreatiivsetest ideedest front-line töötajate poolt. Sageli on need ideed juhtkonnale uued ja ootamatud. Miks? Sest juhtkonnal ei ole reeglina päris täpset ettekujutust, mida need inimesed mõtlevad – nad ei ole ka nende arvamust küsinud. Arvamust küsitakse tippjuhtidelt ja keskastme juhtidelt. Kuid kindlasti vajab firma süsteemi kuidas püüda kinni need väärtuslikud 80% ideedest. 
  • Anna töötajatele täielik vabadus uusi ideid välja pakkuda. Anna teada, et ideed on igal ajal ja igas vormis oodatud. Ideid võin esitada suuliselt, e-mailiga, telefoni või memo teel, neid võib välja pakkuda koosolekul, konverentsil jne. See loob õhkkonna, mis julgustab inimesi oma ideid esitama siis kui need tekivad. Isegi häbelikud inimesed hakkavad ideid pakkuma kui nad teavad, et nad ei satu naerualuseks. Igat ideed ja idee esitajat peab käsitlema austusega. 
  • Mitte iialgi ära lükka ideed tagasi seetõttu, et sul on kiire. Selle asemel ütle: “kustutan siin tulekahjut, aga ma olen asjast huvitatud – kas saaksid selle e-mailiga saata ja ma võtan sinuga kohe ühendust”. Muidugi on siis ülioluline ka tegelikult ise ühendust võtta – vastupidine käitumine on üks kindlamaid viise kreatiivsuse hävitamiseks. 
  • Anna alati tagasisidet. Inimesed peavad saama tagasisidet oma ideede käekäigu kohta. Kas idee leidis rakendust? Kas keegi arendab seda edasi? Kas idee ei sobinud? Miks ei sobinud? 
  • Mitte mingil juhul ära karista inimesi “halbade” ideede eest. Väldi kriitikat kui mõne idee realiseerimine ebaõnnestub. Heade ideede leidmiseks on vaja proovida realiseerida palju halbu ideid. Ning mis eriti oluline – ükski töötaja ei otsi ega paku ideid kui on oht saada selle eest karistatud.   
  • Anna töötajatele võimaluse oma ideid oma igapäeva töös rakendada ja katsetada. Luba neil oma probleeme ja ideesid ning lahendusi teine-teisega arutada ning rääkida neist teiste osakondade töötajatega. Samuti peab olema võimalus tekkinud ideid realiseerida. Julgusta inimesi katsetama oma ideid, ka siis kui need tunduvad töötajatele veidi riskantsed. Paljud head ideed on riskantsed – harva on piisavalt garantiisid õnnestumise kohta. 
  • Õppige ja leidke inspiratsiooni ebaõnnestumistest. Ebaõnnestujal peab olema võimalus uuesti proovida ja teda peab selleks julgustama. Arutage, mis läks valesti ja mida teil oleks sellest õppida. Kas idee oleks realiseerunud mingitel teistel tingimustel? 
  • Julgusta inimesi katsuma jõudu ka nn krooniliste probleemidega. Kui olete kaua üritanud tulemuseta lahendada mingit probleemi, siis võib kellegi uus vaatenurk tuua läbimurde. 
  • Hoolitse, et inimesed ei oleks tööga ülekoormatud. On oluline, et töötajal oleks aega mõelda – vaid siis saad oodata nendelt häid ideid.

Indrek Maripuu

Artikkel avaldatud Saldos aprillis 2003a.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


1

Talent, harjutamine ja edu

Raimo arutleb oma blogis talendi, harjutamise ja suure edu seoste üle. See postitus ärgitas mind talle vastust kribama, kuna see läks päris pikaks, siis panin selle hoopis siia :-). 

Ma olen nõus, et mingid eeldused on looduse poolt olemas – Barutost iluvõimlejat ju ei saaks :-). Samas olen ma kindel, et tänane oma valdkonna “keskmine” võib suure tööga päris tipuks saada küll. Ja samavõrra olen kindel, et igal alal on ehedaid looduslapsi (=paduandekaid).

Seda postitust ja kommentaare lugedes tekkis mul aga küsimus, et kas kool on hea võrdluskeskkond? Ma pigem arvan, et ei ole või vähemalt on vaja uurida ka seda mis enne kooli toimus. Palju sõltub muidugi ka konkreetsest koolist, aga ka sellest mis oli enne kooli – lapse loomulikud anded on võimalik suhteliselt väikese “vaevaga” juba enne kooli maha tampida või mitte lasta nendel tärgata. Õigemini, mitte märgata ning lasta neil annetel seetõttu hääbuda.

Ma ei pea silmas, et lapsi peaks enne kooli “drillima” nagu meil osadel (kahetsusväärselt paljudel?) eliitkooli pürgijatel kombeks on, vaid otse vastupidi – ma kipun pigem nõustuma nende autoritega (vaata näiteks Steiner või see uuring siin), kes ütlevad, et edukuse juured on varases lapsepõlves ja lapsele peaks võimaldama loomulikku kasvukeskkonda ja kasvukiirust. Ja vanematel peaks olema oskust märgata – seda on meie elutempo juures aga kahetsusväärselt vähe.

Ilmselgelt on edu jaoks kindlasti hilisemas elus vaja suurt pühendumist ja palju tööd. Selle eelduseks on omakorda selle “miski” üles leidmine, mida sa päriselt teha tahad – mis sind sisemiselt põlema paneb. See on see “miski”, mida sa teed ka siis, kui ühel hetkel selgub, et sa ei ole (ega ei saa) maailma/Eesti/maakonna/valla parimaks.

Kel tahtmist, siis võib kuulata Jaanus Rohumaa ja Erkki-Sven Tüüri mõtisklust selle üle, et millele pühenduda.

Ja kes hariduse ja koolikorralduse teemal tahab lugeda, sellel soovitan alustada siit.

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0

Veidrik või kangelane?

Eile tekkis jõululauas üks huvitav tähelepanek selle kohta kuidas me inimeste töö tulemusi hindame. Nimelt jõudis jutt peale kingituste kätteandmist  võrdlemisi ebatavalise aruteluni - seltskond hakkas arutama, et kui hästi on kingitused pakitud :-). Mitte need, mis kinkekotis, vaid ikka need vanamoeliselt paberisse pakitud kingitused.

Oli üsna ootuspärane, et korrapärase kujuga kingitused olid nägusamad – paber polnud kortsus, oli ühtlaselt pingul jne. Kui aga vaadati ebakorrapäraseid pakke, siis leidsid “hindajad” üksmeelselt, et neid ongi raske pakkida ja pole hullu, et need nii nägusad välja ei näe. Ja et kellele seda paberit üldse vaja on? Ehk et hindamise alus muutus kui ülesanne oli raskem (ebakorrapärane kingituse kuju).

Samast fenomenist organisatsioonide näitel kirjutab mitme bestselleri („Nõusoleku turundus”, „Lilla lehm”)  autor Seth Godin. Nimelt väidab Godin, et läbikukkumist mingi idee või ülesande elluviimisel aktsepteeritakse vaid siis kui läbikukkuja üritas ellu viia tavalist keskpärast ideed (vt joonis). Idee oli sellisel juhul enamusele arusaadav ning ebaõnnestumine kirjutatakse selle arvele, et kõik asjad ei saagi õnnestuda. Hoopis hull on aga lugu kui läbikukkumine tabab „väljaspool raame” ideed, sellist läbikukkujat kipume me pidama veidrikuks. Et püüdis siin oma mingit imelikku ideed ellu viia, sellist mille kohta meie “teadsime” algusest peale, et see ei saagi õnnestuda.

Ajaloost on üks selline näide lasertehnoloogia leiutaja Charles Townes, keda tema kolleegid pidasid aastaid peale laseri leiutamist veidrikuks, kelle leiutis on tähtsusetu, nad ütlesid, et tegemist on lahendusega, mis otsib probleemi – teisisõnu nad ei näinud laserile mingit otstarvet. Dr Townes aga arvas teisiti. Vähesed viimase saja aasta jooksul ilmavalgust näinud leiutised on meie igapäeva elu muutnud nii palju kui lasertehnoloogia – seda kasutatakse väga erinevates kohtades alates DVD mängijatest kuni sõjatööstuseni. Dr Townes pälvis laseri leiutamise eest 1964-ndal aastal Nobeli auhinna.

Veidrikuks tembeldamine on üks peamisi põhjuseid, miks inimesed ei julge uute ideede eest tulihingeliselt seista – meil on hirm läbikukkumise korral teistele veidrik tunduda. Seega – keskmised pragmaatilised inimesed, kes ei ole nii tugevad kui dr Townes ei võta riski hakata tegelema millegi tõeliselt uuega. Seda hakkavad tegema vaid väga tugevad inimesed. Kuidas see mõjub Sinu organisatsiooni tulemustele?

Kas oli põnev või kasulik? Hoolitse, et ka järgmised postitused Sinuni jõuaks ja liitu ideemäng “daVinci” Facebooki lehega


0
Lehekülg 9 / 10 «...678910