Posts Tagged 'missioon'

Maiustuse idee päästab maiade maailma

Ajakirja Director mai numbris ilmus minu lugu hijuti Pärnu Turunduskonverentsil esinenud Craig Sams’i ärifilosoofiast. Tegemist on vaieldamatult uuendusmeelse ettevõtjaga, kes samas ei ole innovatsiooni ega loovuse jahtimisest ogaraks läinud, vaid on aastakümneid toimetanud tervele mõistusele tuginedes.

„Kui teed midagi head, siis ära eputa sellega – Sinu hea maine eest hoolitsevad teised, press ei väsi kunagi headest lugudest, mis räägivad sellest kuidas sa teed head ja oled sealjuures ka majanduslikult edukas,“ ütleb Craig Sams, Briti saarte kõige rohelisem mees, kes on üle 40 aasta ajanud orgaanilise toidu äri, loonud orgaanilise šokolaadi brändi Green & Black ning päästnud sellega tänaste maiade kultuuri. Tänaseks kuulub tema asutatud Green & Black peale edukaid tehinguid Kraft Foodsile, kuid Sams jätkab oma missiooni jätkusuutliku toidutootmise ja -tarbimise eest.

Briti saarte kõige rohelisema mehe lugu näitab kuidas oma väärtushinnangute järgi elamisest ja tegutsemisest võib kujuneda suur ja edukas ettevõtmine ning kuidas väikestest tähelepanekutest kasvab välja maailma muutev ettevõtmine.  Craigi lugu näitab kuidas oma missioon ära tundes, samm-sammult seda teed minnes ja julgeid otsuseid tehes on võimalik ületada vastasseis ja saavutada oma eesmärk.

Idee tekkimisest

Whartoni Ülikooli viimasel kursusel oli Craig Sams veendumusel, et ühineb peale kooli lõppu rahukorpusega ning aitab inimesi, kes vajavad abi kuskil maailma teises otsas. Saatusel olid aga teine plaan – ta haigestus Indias hepatiiti, kuid tuginedes kohalike traditsioonilistele teadmistele paranes sellest tänu makrobiootilisele dieedile – ta sõi vaid odrahelbeid jogurtiga ja jõi suhkruta teed. Kui ta tervenenuna mõni aeg hiljem ameerikas esimesse sealsesse makrobiootilise menüüga restorani sattus oli Rahukorpus kaotanud ühe tulevase pühendunud töötaja – Craig otsustas Londonis avada analoogse menüüga kohviku. Hiljem on ta otsust Rahukorpusega mitte liituda nimetanud oma elu parimaks otsuseks.

Siiki peab ütlema, et ei India ega New Yorgis kogetu ei olnud tema esimesed kokkupuuted tervisliku toitumisega. Ta oli lapsepõlvest alates olnud taimetoitlane – tema isale oli oma ajal üks Jaapani arst soovitanud raskest haigusest vabanemiseks minna üle lihavabale menüüle. „Raskeim oli oma valikutele kindlaks jääda ülikoolis,“ meenutab Craig. „See oli aeg kui ühiskond siiralt uskus, et ilma ilma lihast saadava valgu ning suhkrust saadava energiata ei ole võimalik terve olla. Oma menüü juurde jäämiseks pidin kooli viima tõendi nii vanematelt kui arstilt.“

Tootearendusest

1967 aastal avas Craig koos vennaga Suurbritannia esimese makrobiootilise restorani, kahe aasta pärast esimese kaupluse ning veel aasta hiljem hakkasid nad oma brändi Whole Earth all müüma pruuni riisi ja makrobiootilisi toiduaineid. Kümmekonna aasta pärast olid Whole Earth tooted saadaval kõikides suuremates supermarketites ning sortimenti lisandusid maailma esimesed puuviljasuhkruga magusaks tehtud moosid.

„Meie tootearendus oli kogu aeg lihtne – otsisime tervislikke ja orgaanilisi alternatiive oma lemmiktoiduainetele ja tõime need turule uskudes, et küllap on ka piisavalt teisi  inimesi, kellele sellised tooted korda lähevad,“ meenutab Craig.

Nii jõuti 1991 aastal orgaanilise šokolaadi Green & Black turule toomisele. Green oli siin viide rohelisele maailmavaatele ja black tumedale šokolaadile. Taaskord oli Craig pioneer – tegemist oli esimese 70% kakao sisaldusega šokolaadiga briti turul.

Siit algas šokolaadi edulugu, mis ca 15 aastat hiljem oli 22 miljoni naelase aastakäibega firma, kus töötas 30 inimest, mille aastane kasvutempo oli muljetavaldav 69% ning mille Cadbury Schweppes ostis ära summa eest, mida pooled ei avalikusta. „Ütleme nii, et sain eluaseme laenu oodatust kiiremini tagasi maksta,“ viskab Sams nalja kui ajakirjanik tehingu hinda küsib.

Kui 90-ndate lõpus hinnati nii Whole Earth kui Green & Black brändide väärtuseks 10 miljonit naela, siis peale Whole Earth brändi müüki ning Green & Black arendamisele keskendumist hinnati 2006-ndal aastal üksinda selle brändi väärtuseks 80 miljonit naela.

Turundusest

Raskeid valikud ja õppetunde on olnud veelgi – šokolaadi turule toomise ajaks oli ju Whole Earth juba väga tuntud bränd ning kiusatus seda ka šokolaadil kasutada oli suur. Sisulisel kaalumisel leiti siiski, et see ei ole võimalik – Whole Earth kontseptsiooni üks nurgakivi oli suhkruvabad tooted, iga toote pakendil oli isegi vastav märge. See tegi võimatuks müüa sama brändi all toodet, millest ligi kolmandik on suhkur. Seega otsustati luua uus bränd.

Green & Black oli nimi, mis meeldis omanikele algusest peale – see edastas nende väärtuseid ja oli samal ajal traditsioonilise ja ehtinglaslikku kõlaga. Kui nimi oli leitud istus Craig ise arvuti taha ja joonistas logo umbes kümne minutiga – põhijooned sellest algsest visandist on kasutusel tänaseni.

Šokolaadiärisse sisenemine ei tähendanud aga loobumist suhkru tarbimise vähendamisest inimeste toidulaual. Nii saidki uue šokolaadi pakendid hoiatuse, et suhkur on paljude erinevate haiguste põhjustaja ning seda on arukas hoida kontrolli all.

Sotsiaalsest ettevõtlusest

Tooraine leidmine on hea näide tänases mõistes sotsiaalsest ettevõtlusest. Algselt osteti kakaoube Lääne-Aafrikas Guinea lahe ääres asuvast Togost, aga kui seal 1993 aastal militaarse taustaga valitsus otsustas võimu enda käes hoida hoolimata valimistulemustest, otsustas Craig, et vajatakse uusi tarnijaid stabiilsemas piirkonnas.

Sobiv lahendus leiti Kesk-Ameerikast Belize’ist. Kakaoubade kasvatamise ajalugu on seal pikk – juured ulatuvad muistsete maiade aegadesse enam kui 4000 aastat tagasi. Need traditsioonid olid paljuski säilinud ning kogu kasvatamine oli valdavalt orgaaniline, mis on maailmas ainulaadne – kakaouba on üks kõige rohkem kemikaalidega töödeldav kultuur puuvilla kõrval. Selle traditsiooni kasutamiseks loodi uus tootesari – Maya Gold.

Veelkord oli firma ka rajaleidjaks – Maya Gold oli 1994 aastal esimene briti toode, mis sai õiguse kasutada Fair Trade märki. Firma oli selle igati ära teeninud – kokkuostjad olid  seni maksnud talunikele 55 USA senti kilogrammi ubade eest, Maya Gold hakkas maksma 1,25 dollarit ja selle rahaga sai piirkonnas teha palju head.

Maya Gold ongi olnud edulugu nii Craig Sams’i kui ka maiade jaoks – nõudlus kasvas 72% aastas ja äri edenes. Maia farmerite jaoks tähendas see stabiilseid ja senisega võrreldes kõrgeid sissetulekuid, mis võimaldas investeerida istandustesse ja haridusesse ning hakata tervislikult toituma. Maia lastest käis 90ndatel koolis vaid 10%, tänaseks on see number seitse korda suurem. Pestitsiitide kasutamise vähenemise tulemusel vähenes haiguste hulk maiade seas hüppeliselt ning rändlindude populatsioon kasvas hüppelisel. Elu on vähem kui 20 aastaga läinud sõna otseses mõttes palju paremaks.

Oma ideede eest seismine

Kuigi Maya Gold pakkus farmeritele senisest üle kahe korra kõrgemat hinda, koolitas neid, aitas vähendada kemikaalide kasumist piirkonnas ning päästis piirkonna allakäigutrepilt ei ole see kõik olnud nii lihtne.

Koostöö alguses, enne lepingute allkirjastamist, hoiatasid erinevad briti ja ÜRO abiorganisatsioonid maiasid ning soovitasid tungivalt mitte spetsialiseeruda orgaanilisele tootmisele, sest see on vastuvoolu ujumine ja toob endaga kaasa hävingu. Maiad siiski nägid koostöös kasu ja  allkirjastasid lepingu.

Tänaseks on ametkonnad oma suhtumist muutnud ning toetavad Maya Gold arendusprojekte rahaliselt.

Missioonist

Inimesed ei taha olla osa probleemist, vaid osa lahendusest! Igaüks saab säästa vihmametsa, võidelda globaalse soojenemisega ning toetada arengumaade talupidajaid läbi orgaanilise toidu söömise, on Craig Sams veendunud. Ja sellel veendumusel tema äriedu ka põhineb. Olgu mainitud, et ta ise sööb ainult orgaanilist toitu.

Käitudes oma veendumiste järgi jätkab Craig peale Green & Blacki müümist ikka vana rada ja tegeleb traditsioonilise toidu kasvatamise ja valmistamise populariseerimisega – nüüd on ta ettevõtnud pagaritooted. Traditsiooniline leiva ja saia küpsetamine on Suurbritannias sisuliselt lõppenud 70-80 aastat tagasi. Täna toodavad kolm suurtootjat enam kui 2/3 briti leiva ja saiatoodetest. Craigi leivad on tehakse juuretisega, pärmi kasutamine on minimaalne.

Vaatame kuhu, nüüdeks juba, vanahärra seekord jõuab.

 

……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
0

Ära pane oma missiooni kirja

Tee algatuseks üks väike katse – guugelda fraasi “meie missioon on” ja vaata, mis välja tuleb.  Loe neid tulemusi! Kas Sa usud seda mida need missioonid Sulle lubavad? Vaevalt. Seepärast Sa neid tavaliselt ei loegi.

Oma organisatsiooni missiooni kirja panemisele ei ole mõtet aega raisata kui see on lihtsalt midagi, mis pannakse kirja. Kahjuks enamus teeb seda – paneb lihtsalt kirja.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et missioon on eluülesanne, kutsumus, vastutusrikas ülesanne. See on midagi, mille nimel Sa elad ja hingad, midagi mida Sa usud jäägitult. Usud seda 24/7/365. See on nagu Mahatma Gandhi kuulus lause “We must become the change we want to see in the world” – Sa pead olema see muutus, mida Sa oma missioonis lubad.

Muul juhul on turunduslik pläma ja siis on targem selle kirja panemisele mitte aega kulutada :-).

……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
6

Loova ajastu väljakutsed

Eeloleval neljapäeval teen ettekande Tallinna haridusjuhtidele konverentsil “Tulevikku suunatud juhtimine”. Ettekande teemaks on “Loova ajastu väljakutsed” ning kokku on see pandud Prezis. Saad piiluda tulevikku ja juba täna neid materjale siin allpool vaadata :-).

Kirjuta ja kommenteeri, mis mõtted Sul tekivad!

……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
8

EMSLi suvekooli ettekanne: mida ja miks me teeme?

Eelmise nädala laupäeval käisin Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu suvekoolis rääkimas missioonist ja eesmärkide püstitamisest. Võtsin endale õiguse rääkida seda teemat nii nagu mulle need asjad täna tunduvad. See on kohati veidi ernev sellest, mida kiputakse kirjutama ja “raha eest” rääkima :-).

Seltskond oli super – aitäh osalejatele! Allpool on minu Prezi.

……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
0

Sotsiaalsest ettevõtlusest – Rootsi näide

Ma tean küll, et kui ühte lausesse panna kokku sõnad “sotsiaalne” ja “Rootsi”, siis enamustele meenuvad esmalt kõrged maksud :-). See pole aga see, millest ma kirjutada tahan – pigem pean silmas ettevõtete sotsiaalset vastutust.

Rootsis Järnas loovuskoolitusel olles sattusin lugema ühest kohalikust pangast, mille nimi võiks Eesti keeles olla ökopank (Rootsi keeles Ekobanken). Nende kohta saab täpsemalt lugeda siit. Lühidalt öeldes on nende idee aga lihtne – väike pank, kus töötab 9 inimest, millel on 3.200 klienti ja mis haldab ca 400 mln SEK ulatuses raha ning mis kasvab keskmiselt 20% aastas – nad pole mitte ainult positsioneeringu poolest, vaid ka sisuliselt sotsiaalselt vastutustundlik ettevõte. Näiteks laenavad nad raha vaid nendele projektidele, mis nende arvates maailma paremaks muudavad. Muuhulgas püüdlevad nad totaalse läbipaistvuse poole – näiteks avaldavad nad oma laenusaajate nimed ja tegevusalad.

Sellele kõige lähedasemat mõtteviisi olen Eestis kohanud Heateo Sihtasutuses, mis sisuliselt on sotsiaalsete ettevõtete inkubaator (vt Artur Taevere slaide või kuula Ööülikooli). Samal ajal kui ka hea tuttav Aivar Haller räägib, et ideaalses ettevõttes võiks kõik numbrid olla kõigile avalikud – läbipaistvus, kui asju õigesti ja õiglaselt ajada, võiks Aivari arvates anda tohutu “poweri”.

Ekobank sai hiljuti 10 aastaseks ja juubeliüritusel käis esinemas ka Filipiinidelt pärit kirjanik, mõtleja ja ühiskonna aktivist Nicanor Perlas. Temast saab lähemalt lugeda tema kodulehelt ja tema blogist. Tegemist on mehega, kes on väsimatu (juba ligemale 40 aasta vältel) tasakaalustatud ja demokraatliku ühiskonna eest võitleja, muuhulgas on ta lubanud 2010 aastal kandideerida Filipiinide presidendiks ning 2003 aastal on ta saanud Right Livelihood Award´i (see on tuntud ka kui alternatiivne Nobeli auhind).

Perlas esitas ka oma nägemuse finantskriisist välja tulemise võimalustest – lühidalt öeldes peaksime oma tööstuslikult mõtlemisel põhinevast ning vaid kasvule orienteeritud majandusest jõudma solidaarse majanduseni. Solidaarne ei pruugi siinkohal tähendada sotsialismi, vaid pigem richardbransonlik äri-saab-ja-peab-maailma-paremaks-muutma filosoofia. Mis tegelikult jõuab välja küsimuseni, mis võib tunduda kulunud ja kasutu – mis on Sinu organisatsiooni missioon ja visioon? Miks olemas olete ja kuhu tahate jõuda? Enda, võib olla veidi idealistliku, arusaamise esitan paari järgmise postituse jooksul.

(Suurendamiseks kliki pildil)

……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
0

Kes palju teeb, see palju jõuab? Come on!

Kes palju teeb, see palju jõuab – kas te seda vanasõna ei ole kuulnud? Just nii küsiti minult viimasel koolitusel – koolitasin Eestimaa ühe linnaasutuste juhte. Küsimus tuli minu väite peale, et aktiivsus on laiskuse erivorm. Sisuliselt puhkes peaaegu torm – põhiline vastuargument oligi see alguses tsiteeritud vanasõna. Et kas ma seda siis ei tea?

Minu mõttekäigu põhjuseks on nähtus mida mina olen hakanud kutsuma riidekapi efektiks. Riidekapi efekti teame me kõik – kui kapp saab kodus riideid täis ja kõik tundub vajalik, siis me ostame uue, senisest suurema kapi. Mis sellega juhtub? Õige, saab üsna kiirelt ka täis. Ajaga on täpselt samamoodi – kui sa pidevalt ei jõua oma ülesandeid kaheksa tunniga ära teha ja võtad kaks tundi juurde, siis varsti avastad, et ka kümne tunniga ei jõua. Põhjused on lihtsad – nii nagu me ei raatsi või ei julge oma riidekapis inventuuri teha ja ebavajalikke rõivaid näiteks taaskasutuskeskusesse viia, nii ei tee me ka oma ajakasutuses inventuuri ja ei hinda oma tegevuste kooskõla enda eesmärkidega. Ja seetõttu teeme palju ballasttegevusi, mis meie eesmärkide saavutamisele ei oma mingit mõju. Nii ongi aktiivsus saanud laiskuse erivormiks: aktiivsus = laisk mõtlemine + läbimõtlematu tegutsemine.

Kui siia lisada meie ühiskonna moehaigus – kohustus olla hõivatud, siis ongi veel suurem probleem käes. Kurvakstegevalt sageli ei vaevu me enda tegevusi analüüsima ning lihtsalt teeme ja teeme, sest – „tööd on nii palju”. Tim Ferris soovitab neil, kes kaheksa tunniga töid tehtud ei saa tööaega VÄHENDADA. Sest see lihtsalt sunnib oma töid kriitiliselt üle vaatama.

Nagu ma ühes varasemas postituses ka kirjutasin – kui sa oled organisatsiooni juht, siis selleks, et vabastada oma töötajates tõeline „power” lase nad lahti kohustusest olla hõivatud – oluline ei ole kontrollida mitte kohalolekut, vaid püstitatud eesmärkide ja ülesannete täitmist. Anna ülesanne ja lase töötajal endal valida tööaeg, -koht ja -meetodid. Ainult nii saad töötajad täielikult pühenduma ettevõtte eesmärkide saavutamisele. Vastupidisel juhul saad suure hulga töötajate loovust ja efektiivsust pärssivaid tagumiktunde, mis sisustatakse ajatapjatega nagu kohvitass ja paberipeotäis või MSN ja suhtlusportaal. Kõlab lihtsalt, aga praktikas kipume ikka arvama et kui silma alt ära, siis viilib.

Harvard Business Review toimetaja Thomas Stewart soovitab kontrollist vabanemiseks ettevõtetel oma strateegia planeerimise käigus lisaks missioonile (ingl.k. mission statement) sõnastada ka vabadused (ingl.k. permission statement). Ta leiab, et tänastes, järjest enam detsentraliseeritud organisatsioonides, on vaja selgelt sõnastada just töötajate otsustusvabadused ettevõtte põhiväärtustena.

Postitus on kirjutatud Aruka ajajuhtimise blogisse külalispostitusena.

……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
3

Juhtimine piraatide kombel

Kurb küll, aga paljud ettevõtted tegutsevad nii, et töötajad ei tea, mis on firma eesmärgid ja mis on nende roll firma eesmärkide täitmisel.

Ma ei tea, kas tulenevalt sellest, et tänapäeva maailmas on piraatlus järjest kasvav probleem, mis saab ka palju meediapinda ning selle kujundi peal on seetõttu mugav “sõita” või on põhjus muus, aga igatahes on juhtimiskonsultant Bob Garrow, seda meelt, et neile ettevõtetele võiks piraadilaevad olla heaks eeskujuks, sest seal sellist probleemi ei olnud.

Enne igat röövretke lepiti meeskonnaga üheskoos kokku merereisi eesmärk, selle saavutamise võimalikud teed ja varanduse jagamise põhimõtted. Üheskoos valiti ka juht. Kõlab nagu tänapäevane strateegia koostamine.

Alljärgnevalt kolm Bob’i sõnastatud piraatide juhtimispõhimõtet, mida on lihtne kohandada igasuguse ettevõtluse jaoks:

Saa pardale! Edu eeldab jagatud teadmist eesmärkide, taktikaliste sammude ja strateegia kohta. Käi koos oma meeskonnaga läbi strateegilise planeerimise protsess:

  • Analüüsige oma meeskonna tugevusi, nõrkusi, ohte ja võimalusi (näiteks nii)
  • Leidke oma tugevaimad väärtused
  • Tunne oma turgu ja oma võimalusi sellele turul.
  • Sea eesmärk ja sõnasta missioon
  • Sea mõned pikemaajalised eesmärgid, mida soovid saavutada. Jaga need lühemaajalisteks eesmärkideks.
  • Loo kindel tegevusplaan – kes teeb mida ja mis ajaks

Püsi kursil! Tuleta eesmärke ja tegevusplaani oma meeskonnale meelde igal võimalikul juhul! Veendu, et iga meeskonna liige on piisavalt hõivatud. Vaata regulaarselt üle, et oled oma eesmärkide saavutamisel õigel teel, muuda tegevusplaani kui vaja. Ebapiisav edutempo võib viia selleni, et meeskond pöördub oma vanade tegevusharjumuste juurde tagasi.

Jaga varandust! Piraadilaeva kaptenid õppisid kiirelt ära, et mida rohkem nad varandust meeskonnaga jagasid, seda rohkem varandust nad leidsid. Nad õppisid ka seda, et raha ei ole kuigi hea motivaator. Kui inimestel juba on raha, siis nad tahavad midagi enamat! Leia lõbusaid ja uudseid viise, kuidas oma meeskonda edu puhul tunnustada. Pole paremat tunnustust, kui olla tähtsa eesmärgiga tiimi liige.

……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
1

Missioonist ja visioonist ei piisa

Harvard Business Review toimetaja Thomas Stewart soovitab raamatus “FedEx Delivers: How the World’s Leading Shipping Company Keeps Innovating and Outperfoming the Competition”, et ettevõtted võiks oma strateegia planeerimise käigus lisaks missioonile (ingl.k. mission statement) sõnastada ka vabadused (ingl.k. permission statement).

Ta leiab, et tänastes, järjest enam detsentraliseeritud organisatsioonides, on vaja selgelt sõnastada töötajate otsustusvabadused ettevõtte põhiväärtustena. Mida need vabadused võiks sisaldada?

Ilmselgelt on see iga ettevõtte puhul erinev, aga toimetajahärra näidisnimekiri on järgmine:

  • vabadus ise mõelda ja uutmoodi tegutseda – töötajal peaks olema võimalus võtta selleks aeg maha ning mõelda sellele, mis tähtis,
  • vabadus mitte nõustuda (ja mitte selle eest kinga saada),
  • vabadus koostööd oma soovi järgi organiseerida ilma selleks eelnevalt luba küsimat,
  • vabadus leiutada ja/või täiustada töötamise viis,
  • vabadus otsustada – uuring on tõestanud, et enamus juhtunud jamade korral ei oleks üks lisaallkiri midagi muutnu,
  • vabadus olla teistsugune – sageli on esmapilgul veidrikud need kellel on kõige uudsemad ideed, seega pead leidma viise kuidas teistsuguseid inimesi enda juurde meelitada.

Seoses sellega meenus mulle üks Rootsis läbi viidud uuring, mis soovitab juhtidel õppida nägema mustreid ootamatute asjade puhul. Oma Luleå ülikoolis kaitstud doktoritöös leidis uuringu autor Sören Augustinusson, et selliselt käituvad juhid saavutavad oma meeskonnaga oluliselt paremaid tulemusi.

Uuring näitas, et tänased organisatsioonid on sedavõrd terviklikud, et neid ei ole võimalik kõiki protsesse detailselt planeerides täielikult kontrollida. “Enamus juhtimiskoolitusi keskenduvad kontrollifaktorile, mis on ka arusaadav, sest juhid peavad seadma eesmärke ja tagama nende täitmise. Kui aga juhid treeniksid mustrite nägemise oskust, siis paradoksaalsel kombel, juhiksid nad protsesse tulemuslikumalt ning oleksid edukamad,” ütleb autor.

Ta soovitab alustada sellest, et juhil ei oleks rohkem kui 20 otsest alluvat – vastupidisel juhul ei ole võimalik olla asjades piisavalt “sees” mustrite nägemiseks.

Eespool mainitud raamatut saab muide GoogleBooks’ist ka lugeda kui klikid siia.


……
Kuidas panna oma meeskond nägema uudseid lahendusi?
……
0