Allpool on Arendussahtli teine külalispostitus, autoriks seekord Liina Maripuu. Tal on finantsalane kõrgharidus EBS-ist, hetkel jätkab ta waldorfpedagoogika õpinguid Rootsis Solvik Skolas.
Teeme ühe lihtsa katse – ütle ja pane kirja esimesed pähe tulevad sõnad, mis seostuvad sõnaga “king”. Panid kirja? Nüüd sama seoses sõnaga “käsklus”.
Pakun, et esimese sõnaga seostus sul kas king, käsi, varvas või säär ning teisega kord, armee, kuuletuma või ohvitser. Kui sa nendest loeteludest oma sõnu ei leidnud, siis on põhjust rõõmu tunda – sinu assotsiatiivsed barjäärid on madalamad kui enamikel inimestel ja sa oled suuteline loovamalt mõtlema. Sa otsid uusi lahendusi ning ei lähtu ainult sellest kuidas analoogset probleemi on minevikus lahendatud ning sa suudad lahenduse leidmiseks vaadata ka ebaharilikesse valdkondadesse.
Mis on sarnast pereemal ja organisatsiooni juhil? Esmapilgul mitte midagi? Üks teeb karjääri, juhib inimesi, vastutab, samal ajal kui teine on kodus, kantseldab lapsi ja vaatab, et toad oleks korras ning toit laual?
Tegelikult on pereema roll väga sarnane juhi rolliga ettevõttes. Koos on palju inimesi, kellel võivad olla väga erinevad väärtused, vajadused ja isikuomadused, kõik need inimesed on vaja panna koos ühes rütmis tuksuma, et koosluse iga liige saaks oma elus teha maksimaalse soorituse ja saavutada enda eesmärgid (ja maksimaalne sooritus ei tähenda antud kontekstis rikkust).
Kergemaks ei tee pereema ülesannet ka see, et pereliikmete vanused on väga erinevad ning mõne väiksema lapse käest võib verbaalse tagasiside saamine olla väga raske. Juht on tegelikult samas olukorras – ka töökeskkonnas võivad koos olla väga erineva suhtlemisoskuse ja kogemusega inimesed, rääkimata erinevatest vanustest, mis võivad ulatuda kahekümnest enam kui kuuekümne aastani. Vahe on selles, et me üldjuhul eeldame, et töökollektiivi liikmed on juba „mõistusega” inimesed. On või?
Selleks, et kodu oleks soe ja hubane koht, kuhu on hea tulla peab seal olema ruumi kõigile pereliikmetele ja nende eriarvamustele ja iseärasustele – kõik peavad ennast mugavalt tundma, muidu on kiirelt “õhk elektrit täis”. Selleks peab seal olema soojust, pehmust, austust, piisavalt ruumi iseendaga olemiseks, nalja peab saama ja huvitav peab olema. Huvitav, sest ainult koos olles on võimalik maksimaalselt isikuna areneda ja kui arenevad üksikisikud, siis areneb ka grupp. Kui nüüd järgi mõelda, siis koht, kus veedetakse nädalas 40 tundi või rohkem, peab olema sama mõnus ja kandma samasid väärtusi. Siis ja ainult siis saab eeldada, et inimesed tahavad sinna hommikul tulla ning on entusiastlikud ja rakendavad kogu oma potentsiaali.
Pere alustalaks on ema isa vaheline suhe, firma kontekstis võime ema ja isa võrrelda ettevõtte omanikega – mõlemad on pannud alusele uuele inimeste grupile. Nende koostööst, väärtustest, tahtest ja eesmärkidest sõltub kõik. Neil peab olema selge miks nad koos on ehk mis on nende koosolemise eesmärk? Kuhu nad tahavad oma elu sügisõhtuks jõuda? Tegelikult on ju see sama küsimus, mis ettevõtetel – miks see ettevõte olemas on ja kuhu tahetakse jõuda ehk mis on missioon ja visioon?
Harmoonia peab olema ehtne nii peres kui ettevõttes. Kui kaua jaksavad vanemad teha laste ees nägu, et kõik on korras, kui tegelikult ei ole? Lapsed on nutikad ja saavad väga kiirelt aru kui suhted korras ei ole, saavad aru hoolimata vanemate pingutusest probleeme varjata ja ilus fassaad luua. Organisatsioonis kehtivad samad põhimõtted – töötajad on ülimalt targad ja nad näevad kahepalgelise käitumise läbi ja saavad kohe aru, kui midagi on mäda või kui kehtib topeltmoraal. Ja seda hoolimata ametlikust sõnumist. Mis on tagajärg? Üleüldine topeltmoraal. Ja kuidas see tulemusi mõjutab? Pole vist vaja vastata?
On kurb, aga tõsi, et abielulahutuste arv on Eestis väga kõrge, ainult kolmandik lastest sünnib abielus olevate vanematega perre, kõikidest lastest vähem kui pooled elavad peres, kus mõlemad täiskasvanud on tema bioloogilised vanemad. Sageli avastatakse peale esimest armutunnet, et peale laste ei olegi midagi ühist ja siis saabki ühiseks eesmärgiks laste suureks kasvatamine. Kui sedagi. Jällegi statistika juurde pöördudes on sealt ka näha, et paljud paarid lähevadki lahku just peale laste kodunt lahkumist. Eesmärk sai ju täidetud. Tegelikult on ju sama lugu ka ettevõtetega – kui eesmärgiks seatakse ainult kasumi ja käibe kasv, siis võib üsna ruttu ununeda, miks on kokku tuldud. Ja siis võivad ka omanikud tülli pöörata. Nii nagu ainult laste suureks kasvatamisele keskendunud peres hakkab soojus kiirelt kaduma ja kõik muu oluline stagneerub, hakkavad samad trendid toimuma ka ettevõttes – kui firma omanike põhieesmärgiks saab käibe ja kasumi kasv, siis hakkavad samavõrra taanduma ka kõik pehmed väärtused. Teisisõnu – kaob see mis paneb töötajaid igal hommikul entusiastlikult tööle tulema. Või arvad, et mõni tuleb tööle tõelise sisemise põlemisega omanikele kasumit teenida?
Kuna iga inimene on kordumatu, siis on juhi kõige olulisem ülesanne aru saada, mis on oluline teise inimese jaoks. Kas talle meeldib lähedus ja kui palju on just tema jaoks oluline? Missugune toit talle meeldib? Oluline on meelde jätta just sellele inimesele olulised kiiksud, näiteks tahab minu poeg panna röstsaiale võid enne röstimist. Proovige kodus ka :-). Kui organisatsioonis aga valitseb olukord kus töötaja peab piltlikult öeldes enne iga saia röstimist oma soove meelde tuletama, siis järeldab ta üsna kiirelt, et teine pool ei pea tema vajadusi oluliseks. Kunst seisneb aga iga inimese personaalsete ning väga oluliste kiiksude üles leidmises ja arvestamises. See on oluline, kuna need kiiksud on märgid, mille järgi see konkreetne persoon otsustab kas temast hoolitakse või mitte.
Ma usun, et me tuleme selle teema juurde veel tagasi :-).
Test jutu alguses on väike väljavõte Hans Jürgen Eysenck poolt eelmise sajandi lõpus välja töötatud testist. Muide, täpsemalt sellest kuidas lammutada enda assotsiatiivseid barjääre ning vaadata probleeme uutmoodi ning eesmärgikindlalt kombineerida erinevaid käsitusi, jättes seljataha tuttavad võrgustikud saab lugeda raamatust “Medici efekt“.
OCT
