Vanarahvas arvas ikka, et hommik on õhtust targem. Mõned inimesed ütlevad, et tahavad probleemi või ka lahendusega “öö ära magada” ja siis otsuse lukku lüüa. Näiteks mina olen üks selline.

Tänases väidetavalt kiires maailmas arvatakse aga sageli, et kui sa kohe koosolekulaua ääres ära ei otsusta, siis oled “pidur”. Ma olen mitmel korral see “pidur” olnud ja üldjuhul ei ole sellisel moel tehtud otsustes pettuda tulnud.

Nüüd sattus mulle näppu üks uuring – “Sleep Inspires Insight” – kus rühm Lüübeki ülikooli teadlasi on professor Jan Born´i juhtimisel sama teemat uurinud. Mitte siis seda, et kas ja miks mina “pidur” olen, vaid kas hommik on õhtust targem või ei ole :-).

Uuringu raames anti osalejatele ülesanne lõpetada etteantud pikad arvuread. Soovijad said vahepealse pausi ajal magada. Uuringu üks tulemustest oli, et osalejad, kes vahepealse pausi ajal magasid suurendasid oma lahenduse leidmise tõenäosust kaks korda võrreldes nendega, kes ei maganud. Küsimus ei olnud selles, et nad olid puhanumad – autorite väitel tuli nii suur erinevus sellest, et magajad olid leidnud üles ülesandesse peidetud lahenduse otsetee (ingl.k. shortcut) s.t. nad suutsid tavapärase lahendamise viisi kõrvale jätta ja leida hoopis uue lahenduse.

Fenomeni põhjuseks peavad teadlased asjaolu, et magamise ajal meie aju otsib nö “õiget sahtlit”, kuhu äsja omandatud teadmine või kogemus talletada. Selle käigus loob aju seoseid olemasoleva infoga ja sellest tulenevadki ahhaa-elamused. Selle juures on eriti kihvt aga see, et asi toimib juba väikese uinaku jooksul – nii, et pole vaja õhtuni oodata, vaid võib keset päeva väikse une teha :-).

Mitu voodit või diivanit sul kontoris on, kuhu inimesed rahumeeli saavad hetkeks pikali visata ja silma looja lasta?