Raimo arutleb oma blogis talendi, harjutamise ja suure edu seoste üle. See postitus ärgitas mind talle vastust kribama, kuna see läks päris pikaks, siis panin selle hoopis siia :-).
Ma olen nõus, et mingid eeldused on looduse poolt olemas – Barutost iluvõimlejat ju ei saaks :-). Samas olen ma kindel, et tänane oma valdkonna “keskmine” võib suure tööga päris tipuks saada küll. Ja samavõrra olen kindel, et igal alal on ehedaid looduslapsi (=paduandekaid).
Seda postitust ja kommentaare lugedes tekkis mul aga küsimus, et kas kool on hea võrdluskeskkond? Ma pigem arvan, et ei ole või vähemalt on vaja uurida ka seda mis enne kooli toimus. Palju sõltub muidugi ka konkreetsest koolist, aga ka sellest mis oli enne kooli – lapse loomulikud anded on võimalik suhteliselt väikese “vaevaga” juba enne kooli maha tampida või mitte lasta nendel tärgata. Õigemini, mitte märgata ning lasta neil annetel seetõttu hääbuda.
Ma ei pea silmas, et lapsi peaks enne kooli “drillima” nagu meil osadel (kahetsusväärselt paljudel?) eliitkooli pürgijatel kombeks on, vaid otse vastupidi – ma kipun pigem nõustuma nende autoritega (vaata näiteks Steiner või see uuring siin), kes ütlevad, et edukuse juured on varases lapsepõlves ja lapsele peaks võimaldama loomulikku kasvukeskkonda ja kasvukiirust. Ja vanematel peaks olema oskust märgata – seda on meie elutempo juures aga kahetsusväärselt vähe.
Ilmselgelt on edu jaoks kindlasti hilisemas elus vaja suurt pühendumist ja palju tööd. Selle eelduseks on omakorda selle “miski” üles leidmine, mida sa päriselt teha tahad – mis sind sisemiselt põlema paneb. See on see “miski”, mida sa teed ka siis, kui ühel hetkel selgub, et sa ei ole (ega ei saa) maailma/Eesti/maakonna/valla parimaks.
Kel tahtmist, siis võib kuulata Jaanus Rohumaa ja Erkki-Sven Tüüri mõtisklust selle üle, et millele pühenduda.
Ja kes hariduse ja koolikorralduse teemal tahab lugeda, sellel soovitan alustada siit.
JAN
